1 Minuti Loeng: millisest metsast saab hea seenesaagi?

Miks on nii, et mõned inimesed toovad metsast välja seeni kilode kaupa, aga teised ei saa näiliselt sarnasest metsast midagi? Tallinna Ülikooli botaanika ja mükoloogia lektor Tõnu Ploompuu selgitab minutiloengus lähemalt, millest see täpsemalt sõltub, missugusest metsast leiab palju seeni ning millisest mitte.

kukeseened

Seeni on metsas alati, kuid selle seene vastu, mis mulla sees elab, inimesel tavaliselt huvi ei ole. Inimene tahab korjata seene viljakehasid. Aga missuguste seente viljakehasid?

Kui mina lähen metsa, siis korjan ühtemoodi seeni, mida enamik inimesi vaatab küsiva pilguga. Tavaliselt tahab inimene saada söögiseeni ja nende viljakehasid. Söögiseened on suurte viljakehadega. Need on enamasti need seened, mis kasvavad koos puudega (koos puurjuurtega) ja moodustavad ühiselu puujuurega ehk siis mükoriisa. Teised seened, mis saavad ilma puudeta hakkama, on väiksemad ja nende korjamisega väga palju ei tegeleta. Nende seente hulgas, mida korjatakse, on puudega koos elajad eriti suures ülekaalus.

Seenele läinud inimene tahab massi, mitte liike. Suurema viljakehade biomassi annavadki mükoriisaseened. Siit tulebki üks järeldus ehk söögiseeni kasvab kõige rohkem keskpärase või veidi kehvema viljakusega muldadel (laanemetsades, palumetsades). Nõmmemetsades on puud vahel juba sedavõrd kidurad, et neil ei jätku enam nii palju oma sõprade turgutamiseks kui veidi viljakamal maal.

Lisaks ei ela kõik puud koos kübarseentega. Sellest tulevad omakorda kitsendused, sest mükoriisa aitab männilisi (lisaks veel kuusk, lehis, nulg), pöögilaadseid (tamm, kased, lepad, sarapuu), pajulisi (haab, paplid) ning ka pärna. Mõnda taime veel, kelle osa söögiseente saagis on olematu. Seega pole vahtra-, saare- jalakametsa väga palju mõtet seenele minna. Sealt saab eelkõige puitu lagundavaid seeni. Osadest salumetsadest võib seega seeni saada üsna palju, teistest siiski päris kasinalt.

Arvestada tuleb ka metsa  ja mulla vanust. Vanemast metsast saab palju erinevaid seeneliike, nooremas metsas on liigirikkus väiksem, aga võimalik, et ühe liigi viljakehade mass võib olla suuremgi kui samal liigil vanas metsas. Kui aga valel ajal minna ja kui neid ühte-kahte liiki, mis seal kasvab, ei ole parasjagu, võib tühjade kätega tagasi tulla.

On seeni, mis kasvavadki eelkõige noortes metsades, olles vanas metsas harvad, näiteks nagu lambatatik ja männiliimik. Siiski on vana metsa eeliseks, et eri liigid reageerivad keskkonnale erinevalt, andes võimaluse pikema aja jooksul seeni leida. Sama on ka mulla vanusega –  kuivendatud soometsades kiiresti muutuvatel muldadel võib leida lühikese aja jooksul palju seeni, aga enamuse seeneajast on need sageli tühjad.

Nii et ühest vastust, kuhu metsa minna, seda anda ei saa. Seenelkäik on nagu jahilkäik – iga kord mammutit kätte ei saa.