Doktoritöö: psühholoogiateadusele tuleks kasuks üldteooria

Minu küsimus bakalaureuseõpingute algusest kuni doktoriõppeni oli: Mis on psüühika, ning kuidas seda on võimalik uurida? Vastust sellele leida oli aga keeruline. Selguse asemel pakkusid loengukursused sageli erinevaid ja tihti vastuolulisi seletusi inimese psüühika kohta, mis kuidagi ei aidanud luua terviklikku pilti.
 
Ühel hetkel „avastasin“, et asi polnud kursustes, vaid hoopis psühholoogiateaduses endas. Psühholoogia ongi killustunud ja koosneb üksteisest eraldatud alavaldkondadest. Avastusega kaasnesid aga küsimused. Kuidas toetudes erinevate teoreetiliste lähenemiste on võimalik mõista inimese psüühikat, ning kuidas valida see õige teooria?

Kirjeldatud dilemma juhatabki sisse minu doktoritöö teema. Nimelt, probleem psühholoogia killustatuses on olnud aktuaalne juba vähemalt sajand. Näiteks Lev Võgotski näitas juba ammu, et iga (!) teadusvaldkonna arenguprotsessi on iseloomustanud taoline killustatus. Teaduse arengu käigus kujunevad välja eristatavad ja sageli üksteisest isoleeritud valdkonnad, mis keskenduvad kitsastele teemadele. Edasise arengu käigus aga jõuavad need eristatud alavaldkonnad punkti, kus tekkinud küsimustele ei saa enam vastata ilma teiste teadusvaldkondade kaasamiseta. Selles arenguetapis tekib vajadus arendada välja üldteooria ehk ühtsete põhimõtete ja seaduste süsteem. 

Kaasaegset psühholoogiat iseloomustab ka praegu killustatuse arenguetapp, kuid põhiprobleem on selles, et üldteooria loomise vajadust ignoreeritakse või peetakse ebaoluliseks. Lähtutakse mõttest, et psühholoogias ei saa ega ole vaja luua üldteooriat. Oma doktoritöös püüdsin vastupidist näidata. Esimeses artiklis analüüsisin žestide kasutamise uuringuid, tuues esile, et erinevad teoreetilised seisukohad kirjeldavad sama žesti erinevalt, selgitavad erinevalt selle eesmärki ja olemust. See tekitab probleeme. Näiteks ei saa praeguste teadmiste põhjal žeste tõhusalt kasutada kõnehäire teraapias, kuigi eeldused selleks on olemas.

Esimene artikkel tõi seega esile tõsise probleemi teadusloomes. Nimelt, kuigi uurijad ise rõhutavad uurmisvaldkonna arenguks vajadust erinevaid teooriaid sünteesida, seisavad nad silmitsi lahendamatute väljakutsetega. Probleemi olemuseks on see, et katsed psühholoogiat ühtlustada tulenevad ühest või teisest psühholoogia kitsast alavaldkonnast, kuid vaja on teooriaid, mis ületaks erinevate valdkonade piirid ja võimaldaks neid tervikuna mõtestada.

Seetõttu püüdsin oma doktoritöös leida teistsugust lähenemist. Nimelt võiks alavaldkondade ühtlustamine toimuda mitte alt üles, ehk mitte püüdes seletada kogu distsipliini ühe alavaldkonna teadmiste süsteemiga, vaid ülevalt alla. See tähendab, et tuleks valida terviklik teooria ja katsetada, kas selle teooria printsiibid suudavad seletada alavaldkondade teadmiste süsteemi. Oma doktoritöös ma valisin inimliku mõtlemise erilise tunnuse, kõnelise mõiste struktuuri arengu kontseptsiooni. Kahes artiklis ma näitasin, et selle teoreetilise kontseptsiooni printsiibid on rakendatavad erinevate psühholoogia allvaldkondade seostamiseks. Konkreetselt uurisin mõistelise mõtlemise vormide seost visuaalruumilise taju ning mäluga. Seeläbi näitasin, et psühholoogia alavaldkondade ühtlustamise üks võimalustest on lähtuda teooriast mis oma loomuselt kirjeldab psüühikat kui tervikut.

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Valeri Murnikov kaitses doktoritööd „Toward overcoming fragmentation in psychology theory: explorative studies on the relationship between word meaning structure, visuospatial perception, and recall accuracy“ („Psühholoogiliste teooriate fragmenteerituse vähendamise suunal: eksploratiivsed uuringud mõistelise mõtlemise struktuuri seosest visuaalruumilise taju ja meelde tuletamisega“) 16. detsembril. Tööd juhendasid Tallinna Ülikooli professor Aaro Toomela ja Tallinna Ülikooli dotsent Kristjan Kask. Doktoritöö oponendid olid Greenwichi Ülikooli dotsent Jana Uher ja Tallinna Ülikooli vanemteadur Kaja Mädamürk.