Ühe Minuti Loeng

Kuidas toimub tajutu salvestamine pikaajalisse mällu? (Kristjan Kask)

Tihtilugu arvatakse, et pikaajaline mälu töötab moosikeldri põhimõttel – ühe sündmuse kohta käiv info kogutakse ühte purki, keeratakse kaas peale ja tõstetakse kenasti riiulisse eelmise mälestuse kõrvale. Kui on tarvis midagi meenutada, võetakse sündmusepurgil kaas maha ja songitakse lusikaga ringi, kuni meenutatav info on käes ning keeratakse kaas järgmise korrani peale tagasi.

lapsed

Meie pea „moosikeldris“ käivad asjad hoopis teistmoodi. Terve kelder on purke täis, ühelgi purgil pole kaant peal, ühe sündmusega seonduv info pannakse eri purkidesse ja purgid võivad, aga ei pruugi, asetseda kõrvuti ning tagatipuks on mõni purk aga sattunud väga kaugele keldri hämarustesse, selgitab Tallinna Ülikooli üldpsühholoogia dotsent Kristjan Kask. 

Isegi kui me „purki pandud“ mälestust aktiivselt ei meenuta, võib purki sattuda segavat infot, sest mälu on konstruktiivne, st infot lisandub pidevalt, seda struktureeritakse ümber ja see ka kustub – justkui kärbes lendaks purgist purki ja otsiks kõige magusamat kraami. Iga kord, kui konkreetset purki avatakse, võib osa infot sellest haihtuda, purki võib midagi lisanduda või omavahel seguneda.

Mismoodi salvestamise protsess siis toimub?

Igal hetkel kogeme suurt hulka erinevaid stiimuleid. Iseküsimus on see, milliseid stiimuleid me suudame oma meeleorganite absoluutsetes piirides üldse tajuda. Suur osa stiimulitest on sellised, mida me tajume, aga ei teadvusta. Mõnd stiimulit tajume teadvustatult – seda, mida me näeme (järjestikku asetatud tähed raamatus), kuuleme (tuttav laul raadiost), haistame (köögist hõljuv praesibula lõhn), kombime (kuidas paber sõrmede all krabiseb), maitseme (ehk isegi ei maitse, aga praesibula lõhn paneb sülje jooksma ja neelatama) ja erinevaid keha sisemusest tulenevaid stiimuleid (jalg hakkab ära surema, kõrva tagant sügeleb, kõht koriseb).

Edasi muutub oluliseks tähelepanu valivus – millele me rohkem tähelepanu pöörame, mis seda köidab? Võib-olla on see väga ere stiimul, mis varjutab ülejäänud (väga kõva heli köögist ja karjatus), aga võib-olla hoopis selline stiimul, mis tundub mõttekas ja millega tekivad seosed (jajah, midagi sellist olen ma kuskilt mujalt ka lugenud).

Järgmine aste on lühimälu – see hõlmab väga piiratud info hulka, mida inimene suudab ühekorraga, kordamata meeles pidada (näiteks veebist telefoninumbri leidmisel ja selle valimisel). Lühimälu näol on tegemist üldistatuma ja vähem detailse mäluga, kuhu mahub lisaks tajuelamusele ka keeleline (semantiline) info – näiteks varasemalt juba mainitud “moosipurki” nähes aktiveerub nähtu kohta ka selle sõnaline esitus. Lühimäluga seonduvalt mainitakse teaduskirjanduses ka töömälu mõistet, vahel kasutatakse neid kaht sünonüümidena. Töömälu on olemuselt laiem mõiste kui lühimälu, sest osutab nii meeles hoitavale infole, pikaajalisest mälust varem talletatud infole ning nendevahelistele seostele, mis on olulised käimasoleva vaimse või praktilise tegevuse jaoks. Kui ka see vahepeatus on läbitud, siis on tee pikaajalisse mällu avatud, mis teeb võimalikuks kogetu säilitamise ja hilisema meenutamise.

Kokkuvõtlikult - me viibime katkematult stiimulite hiidparves. Meeleorganitega tajume neist ainult teatud stiimuleid ja neist teadvusesse jõuab omakorda ainult üks osa. See, millele koondub tähelepanu, kitsendab stiimulite hulka veelgi ja lõpuks jõuavad lühimällu ainult mõned stiimulid. Lühimälu on mahult ja kestuselt veelgi ahtam ja lõpuks maandub pikaajalises mälus ainult kindel osa infost. Sestap võibki mõne sündmuse kohta, millele me ise tahtlikult tähelepanu suunasime, meenuda infot rohkem, ent mõne teise kohta (mille puhul tähelepanu püsis stiimulitel juhuslikult ning stiimulid ja nendevahelised seosed polnud mõtestatud) sootuks vähem.

Loe lähemalt mälust ja psühholoogia rakendamise võimaluste kohta õigussüsteemis Kristjan Kase värskelt ilmunud raamatust „Kui seinad räägiksid. Küsitlemise kunst“ Argo kirjastus 2019, Elav teadus nr 17.