Teadlane teab: Mis on NIMBY? (Mihkel Kangur)

NIMBY mõistet hakati laiemalt kasutama 1980datel ja see viitab isekatel, ebaratsionaalsetel ja ignorantsetel põhjustel vastuseismisele naabruskonda rajatavatele infrastruktuuriobjektidele. NIMBY fenomeni on maailmas küllalt palju uuritud ja võib öelda, et tegu on halvustava üldistusega, kuna üldjuhul on inimestel ehitiste vastu protesteerimisel küllalt ratsionaalsed põhjused.

Soov stabiilsuse järele on loomulik. Inimestes tekitavad vastumeelsust muutused tema harjumuspärases elukorralduses ja selle hulka kuuluvas maastikus. Sellise tõsiasja ignoreerimine arendajate ja otsustajate poolt on aluseks vastasseisu kujunemisele.

NIMBY uuringud toovad välja neli peamist murekohta taristute rajamisel tekkivate vastasseisude kujunemisel.

Esiteks maastikulised muutused. Infrastruktuuride rajamisel pole võimalik vältida muutusi maastikes. Maastik on inimese poolt meeltega tunnetatav ala. Kuna inimene ise on selle maastiku osa, siis selles toimuvaid muutuseid tajutakse kõige otsesemalt. Vaadete muutus, lõhnahäiringud, müra, vibratsioon jne mõjutavad inimeste harjumuspärast elu ja heaolu, isegi kui nende näitajad vastavad mingitele normatiividele. 

Teiseks keskkonna muutused. Keskkonnaressursse mõjutavate arendustööde juhtimise osana on loodud keskkonnamõjude hindamise süsteem.  Üha rohkem inimesi tajub ja mõistab keskkonnamuutustega kaasnevate riskide globaalset mõju nende enda tuleviku tervisele ja heaolule. Seetõttu pälvivad üha teravdatumat tähelepanu tegevused, mis võivad kaasa aidata keskkonnaseisundi halvenemisele. 

Kolmandaks sotsiaalmajanduslikud faktorid. Taristu rajamine võib ohtu seada mõne samas piirkonnas tegutseva teise majandusüksuse äri võimalused. Näiteks kui tehase rajamisega kaasneb maastikes nii oluline muutus, mille tagajärjel vähenevad samas piirkonnas tegutsevate turismiettevõtete tegutsemisvõimalused. Suurt vastusesisu tekitavad narkootikumide kasutamise probleemiga tegelemiseks mõeldud süstlavahetus ja metadooniravi punktide rajamise kavatsused elurajoonidesse, kuna elanikud kardavad sellega kaasnevat ebaturvalisuse riski ning mõju kinnisvarahindadele.

Neljandaks otsustusprotessidega seotud faktorid. Uuringud näitavad, et protseduurilised küsimused otsustusprotsessi juures ongi peamisteks põhjusteks vastasseisu tekkimisel. Õiglane menetlusprotsess koos õigusega olla kaasatud, informatsioonile ligipääsetavus ja arendajate ning poliitikute usaldusväärsus on tegurid, mis määravad inimeste reaktsiooni kavandatavatele arendustele. Uuringud on näidanud, et kui arenduse tulemus on kellegi huve kahjustav, on see siiski kergemini aktsepteeritav kui otsustusprotsessi on tajutud õiglasena. Kõige suuremat vastuseisu kohataksegi olukordades, kus kohalikku elanikkonda ei kaasata otsustusprotsessidesse. 

Neile argumentidele tuginedes võib öelda, et NIMBYt kui isekatel põhjustel tekkivat vastasseisu pole olemas. Kui NIMBY eksisteeriks, siis võiks oletada, et eksisteerib ka seos inimese elukoha ja arenduse vahelise kauguse ning protestimeelsuse vahel, sellist seost pole suudetud tuvastada. Samuti ei protesteeri inimesed iga arenduse vastu. Küll aga on tihtipeale olemas inimeste hirm elukeskkonna muutuste ees ja arendajate hoolimatus või oskamatus nende muredega arvestada. 

Õiglane otsustusprotsess tundub võibolla tülikas ja aeganõudev, kuid lõpuks on see majanduslikult odavam ja kiirem tee soovitud tulemuseni.