Kaire, millal tundsid esimest korda, et liblikate pildistamine ja määramine sind kõnetab?

See juhtus 2017. aasta juulis Värskas. Märkasin üht röövikut, kes nägi välja nagu tulnukas. Ta oli nii veider, et pidin ta pildile püüdma. Muidugi tekkis mul küsimuga, kellega on tegu. Minu noorem õde soovitas mul liituda liblikahuviliste Facebooki-grupiga ja pilt sinna üles panna. Vastus tuli kiiresti - tegu oli suur-harksaba röövikuga. Sealt hakkaski huvi hargnema. Mõtlesin, et kui juba Facebooki profiil on, võiks see ka midagi kasulikku tuua. Nii hakkasin lugema, jälgima ja aina rohkem pildistama.

On sul mõni lemmikliblikas?

Lemmikuid on mitu. Näiteks põualiblikas - esmapilgul üsna tagasihoidlik, valge ja märkamatu, aga kui ta lendab ja näed tiibade alakülge, siis need tugevad mustad triibud on lihtsalt imelised. Muidugi meeldib mulle ka Eesti rahvusliblikas pääsusaba. Tema pildistamiseks olen isegi keset sõiduteed seisatanud, teades, et on vaid hetk aega, et end mitte ohtu seada.  Ja kindlasti mustlaik-apollo - haruldane ja looduskaitse all.

Mis on selle hobi juures kõige keerulisem?

Tuleb olla kannatlik. Liblikas on rahutu hing ja teda pildile saada pole lihtne. Ma pildistan alati kõik liblikad üles ja määran hiljem kodus - nii on kindel, et ükski liik ei jää märkamata.

Kus sa liblikaid pildistamas käid?

Mul on oma kindlad paigad: käin Pääsküla rabas, Astangul, Pirita maastikukaitsealal. Samuti Raplamaal, Ida-Virumaal ja Lõuna-Eesti teatud kohtades. Unistan, et leiaksin ka Pärnumaalt oma liblikakoha. Suvel käingi 16 ja enamakilomeetristel retkedel. Lisaks olen saanud liblikate grupi liikmetelt  uusi kohti ja paneme vaatlusi kirja ka elurikkuse keskkonda, mis on teadlastele usutavasti väärtuslik.

Kuidas pereliikmed su hobisse suhtuvad?

Oleme kokku leppinud, et kui fotoaparaat on kaasas, siis nad teavad, mida see tähendab. Võib juhtuda, et seisame 30 minutit ühes kohas, kuni liblikat jahin. See on minu viis tööpingest lahti lasta. Hobi aitab mul tööst täiesti välja lülituda ja seepärast planeerin selleks teadlikult aega. Ja mu hobi jagab minu noorem õde, kellega koos liblikaid pildistamas sageli käime.

Kui palju liblikaliike oled seni määranud?

Eestis on ametlikult 114 päevaliblikat. Mina olen pildistanud neist 87 erinevat liiki. Unistan kõik liigid pildile saada.

On sul ka eeskujusid?

Urmas Tartese looduse ja loomade pildistamise raamatud on mul kõik olemas. Kui ta uue raamatu kirjutab, ostan alati. Lisaks jälgin ka Erki Õunapi töid ja tegemisi. Nende koostatud raamat “Eesti päevaliblikad” on mu öökapiraamat ning asendamatu abimees liblikate määramisel.

Mis sind su hobi juures enim võlub?

Mulle meeldib ootusärevus kevadel, kui ootan esimest sooja ilma ja tean täpselt, mis liblikat rajal otsin. Või sügisel, kui loodan veel viimaseid päikeselisi päevi, et mõni hiline liblikas pildile saada. Esimese kevadise liblikajahi teen enamus aastatel märtsis ning viimased jäävad hilisügisesse. Isegi 3. novembril olen liblika kaadrisse püüdnud. Nii et Eestis on liblikatele mittesobivat aega vaid mõned kuud aastas.