Ott Lumi: "Väga paljud inimesed arvasid, et Tallinna Ülikooli nimi on liig ambitsioonikas"

Märtsis tähistab Tallinna Ülikool oma 18. sünnipäeva ja selle puhul palusime ülikooli loomise juures olnud inimestel jagada mälestusi ja põnevaid juhtumisi sellest perioodist. Oma mälestusi ja kogemust jagab Tallinna Ülikooli külalislektor ja endine Tallinna Pedagoogikaülikooli üliõpilasesinduse juht Ott Lumi.

Foto: Ott Lumi

Kui mõtled 2005. aastale – millised olid Sinu arvates toona Tallinna Ülikooli peamised rõõmud ja mured?

Ülikooli vaates olid ärevad ajad. Juba üheksakümnendatel oli selge, et Tallinn kui pealinn vajab ühte korralikku humanitaar- ja sotsiaalteaduste keskust ehk teisi sõnu ülikooli. Selleks olid olemas erinevad komponendid ja see lubas eeldada, et nende konsolideerimise kaudu on võimalik saavutada uut kvaliteeti. Humanitaarinstituut ja Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskond olid vähemalt minu jaoks selle protsessi keskmed. Ma ise alustasin toonases Pedagoogikaülikoolis oma õpinguid haldusjuhtimise erialal, mis oli oma aja kohta korralike õppejõududega uudse õppekavaga ja oma raamatukoguga kindlasti üks oluline uus võimalus ja väljund tudengitele. Õigepea tekkis päevakorda küsimus kõrghariduse institutsionaalsest reformist ning Tallinna vaates oligi selle teema epitsentriks tänane Tallinna Ülikool. Muide, juba 1999. aastal moodustati haridusministeeriumi juurde kõrghariduse reformi komisjon, kuhu mind kui toonast Tallinna Pedagoogikaülikooli üliõpilasesinduse juhti kutsus osalema siis veel üliõpilaskondade liidu juht Leif Kalev, tänane riigiteaduste professor.

Kes olid sel ajal ülikooli võtmeisikud ja milles seisnes nende panus?

Minu mäletamise kohaselt oli ikkagi ülikooli võtmeisikud rektor Mati Heidmets ja tema nõunikuna tegutsev Leif Kalev. Vähemalt need kaks inimest olid minu hinnangul võtmekoordinaatorid, kui me räägime Tallinna Ülikooli sünnist. Loomulikult kogu protsessi iseseisva ja uue ülikooli tekkeks toetas Tallinna humanitaarvaldkonna intelligentsi koondav Humanitaarinstituut ja tegelikult ei maksa alahinnata ka viimase Pedagoogikaülikooli rektori Mait Arvisto rolli. Kindlasti oli neid inimesi oluliselt enam.

Milline oli toona ootus – milliseks asutuseks pidi ülikool kasvama? 

Nagu ma eelnevalt kirjeldasin, siis oli ootus institutsionaalse muudatuse järele nii ülikooli siseselt kui ka väliselt. Ma julgeks tagantjärgi öelda, et toona keegi isegi väga ei unistanud, et Tallinna Ülikoolist saab selline asutus nagu ta tänaseks kujunenud on.

Kui võrdled toonaseid ootuseid tänase reaalsusega, siis kuidas need kooskõlas on?

Tallinna Ülikool on iseenesest veel noor organisatsioon. Kindlasti on paljud asjad läinud üle ootuste positiivselt. Ülikool on tänaseks kujunenud rahvusvaheliseks õpikeskkonnaks ja Tallinna kontekstis on see atraktiivne ülikool. Samas ma julgeks öelda, et aeg on sealmaal, et ülikool defineeriks ka avalikult uusi eesmärke ja ambitsioone.

Milline on olnud Sinu arvates Tallinna Ülikooli kujunemisloos kõige märgilisem sündmus? Miks just see? 

Ma arvan, et kõige märgilisemad sündmused leidsidki aset aastatel 2004 ja 2005. Sel ajal hakkas välja kujunema küsimus sellest, kas ambitsioon kujundada Tallinnasse uutel alustel kõrgharidusasutus leiab poliitilist toetust. Olles toona valitsuspartei peasekretär, üritasin sellesse ka kõigiti panustada. Muuseas pärast põhimõttelist konsensust, et selline ülikool võiks sündida, oli veel pikalt arutelu all ülikooli nimi. Väga paljud inimesed arvasid, et Tallinna Ülikooli nimi on liig ambitsioonikas ja pigem ringles idee Tallinna Linna Ülikoolist. Nimi nimeks, ma arvan, et võtme moment oli ka see, et Tallinna Ülikooliga moel või teisel põhjusel liitusid ridamisi mitmed Tallinna teadusasutused nagu Akadeemiline Raamatukogu ja Ajaloo Instituut. Mäletan, et ka Riigikogu fraktsioonides ei olnud välja kujunenud ühest arusaama, kuid lõppude lõpuks õnnestus siiski olulised poliitilised kokkulepped ja kompromissid saavutada ja sündis Tallinn Ülikool. Kuidas see täpselt juhtus, on juba eraldi pikema meenutuse teema.

Kui Sina oleksid täna Tallinna Ülikooli juhitüüri käsutaja, siis kuhu poole ülikooli kurssi suunaksid? Miks nii? 

Ma arvan, et Tallinna Ülikoolil on hetke seisuga vägagi respekteeritud rektor ja koos oma meeskonna ehk rektoraadiga liiguvad nad õiges suunas. Aga kui siiski sellel teemal midagi lisada, siis noor ülikool peab arvestama sellega, et ta tegutseb arvestatavas institutsionaalses konkurentsi keskkonnas, kus on ka omajagu karisid. Ma arvan, et tänases situatsioonis ei ole võimalik ka Tallinna Ülikooli arengut vaadata lahus kogu kõrghariduse rahastamise poleemikast. Kokkuvõttes ma eeldan, et Eesti kõrghariduses seisavad ees uuesti üsna murdelised ajad ja Tallinna Ülikool peab kindlasti mõtlema, kuidas selles mängus olla võitja poolel.

 

Tule Tallinna Ülikooli sünnipäevale