Eveli Ojamäe-Veider: näen ülikoolis suurt soovi teha suuri asju
Tänavu juunis tähistab oma kümnendat tööaastat Tallinna Ülikooli personaliosakonnas Eveli Ojamäe-Veider, meie tegus personalijuht ja ühtlasi ka rektoraadi liige. Palusime Evelilt paar kiiret kommentaari selle toimeka dekaadi kohta.
Kuidas on sinu kümne aasta jooksul Tallinna Ülikool muutunud? Kuhu tundub, et suundume ja mida peaksime veel sinu arvates ära tegema?
Ülikool on nende aastatega muidugi väga palju muutunud: tugevamaks nii akadeemiliselt kui organisatsioonina, ka enesekindlamaks ja enda vastutust rohkem tunnetavaks. Nende aastate sisse on mahtunud mitmed suured reformid ja muudatused, mille läbimine pole olnud lihtne, aga arvan, et ka need muudatused on aidanud meil saada tugevamaks. Näen ülikoolis suurt soovi teha suuri asju, mõjutada ühiskonda, muuta seda targemaks ja paremini toimivaks. See on inspireeriv keskkond, kuid teame, et ainult suurest tegutsemistahtest ei piisa. Praegu oleme paraku raskete otsuste ees ja pole veel teada, millised väljavaated on kõrghariduse rahastamisel.
Siiski on siin igal ülikooli liikmel võimalik kaasa mõelda, millist ülikooli ma tahan, arvestades ka meie väikese riigi võimalusi. Üks lihtne asi, mida kõik saavad teha, on üksteist märgata. Märgata mitte ainult kui kolleegi ja tema töö tulemusi, vaid ka kui inimest enda kõrval. Küsida, kuidas päriselt läheb? Mina mõtlen suundumustele eelkõige personalitöös ja siin on alati palju asju, millega tegeleda, et ülikoolis oleks hea töötada. Üks olulisi teemasid on juhtimiskultuur ja juhtide toetamine.
Milliseid nippe ja soovitusi pakud nendele kolleegidele, kes tööpäeva lõpus vahel veidi motivatsiooni-boosti või eesmärgistatust vajaksid – eriti, kui arvestada käesolevat ärevat aega maailmas? Milliste tööväliste tegevustega endal ise sära silmis hoiad?
Ega mul ole siin head retsepti alati iseendalegi, aga nii palju olen selgeks saanud, et oluline on tasakaal. Isegi, kui töö pakub palju ja meeldib, peab selle kõrval olema ka muid tegevusi. Sotsiaalsed suhted vajavad hoidmist, liikumisest ei saa üle ega ümber. Unistada on tore! Isegi, kui mõistus ütleb, et unistused ei pruugi täituda, siis kuidas saakski midagi täide minna, kui sellele isegi ei mõtle? Seega kui koormust on saanud liiga palju, tuleb sellest rääkida ja võtta paus olukorra hindamiseks – ka kellegi teise abiga, kui vaja, ning teha muudatusi. Alati saab midagi muuta.
Olles kolme väikese poisi ema, täidab töövälise aja suuresti pereelu. Pisikesi rõõmuhetki pakub praegu kevad ning pikad toominga- ja sireliõielõhnalised jalutuskäigud. Pärast seda tundub kõik, ka tööl poolelijäänu, jälle lihtsam.