Katrin Männik: kõige toredamad asjad sünnivad seal, kus mitu valdkonda kokku saavad

Katrin Männiku tee doktorikraadini majandusteadustes läks loomulikku rada pidi. Kui tänapäeval on valikuid palju, sealhulgas näiteks mikrokraadid ja õpiampsud, siis paarkümmend aastat tagasi nii ei olnud. “Inimestel, kes tahtsid kõrgharidust omandada, oli ees klassikaline rada – baka, maka ja doktor,” meenutab Männik. Doktoriõpingute kasuks aitas tookord otsustada põnevasse rahvusvahelisse projekti panustamise võimalus, samuti inspireerivad juhendajad professor Urmas Varblane ning veidi hiljem ka Sussexi ülikooli professor George Nicholas Tunzelmann. 

Teadustöös tunneb Männik poolehoidu rakendusliku väljundiga projektide vastu ja leiab, et praegu ongi paljud teadusprojektid juba rakenduslikud. “Mulle meeldivad projektid, mis jõuavad kohe ellu, kas siis läbi poliitika tegemise või igapäevaelu,” räägib Männik. 

Ka avatud akadeemiat näeb Männik kui üht suurt praktilise väljundiga projekti ja rõõmustab, et töö rutiini ei tekita. Ta on aidanud panustada toodete ja teenuste, millest paljud on suunatud ettevõtetele, arendusse. Näitena toob Männik välja innovatsiooniplatvormi EXU (Ettevõte x Ülikool), mille Astra aatriumisse loodud esitlusala valmis enam kui saja inimese koostöös. Ta on osalenud ka koolituste väljatöötamisel, mis on osutunud suurepäraseks teadmussiirde vahendiks, seda eriti ettevõtete suunal. “Need ei ole klassikalised koostööprojektid, et ettevõte ostab omale analüüsi sisse. Kuid koolituses võivad olla elemendid sarnased, seal on ehk rohkem õppejõu rolli ning koosloomet,” märgib Männik. 

Viimasel ajal on Männik tegelenud mikrokraadide arendusega. Ta usub, et tänane trend, kus programmid lähevad pikemaks ja põhjalikumaks, aga võimaldavad samas paindlikku õpet, inspireerib, ja toob näite hiljutisest vestlust peagi mikrokraadi lõpetava tuttavaga, kes oma tulevikuplaanidest rääkides mainis, et võtab ilmselt ette järgmise programmi, sest ülikoolid pakuvad nii palju põnevaid asju. 

Elukestva õppimise eeskuju näitab Männik ka ise. Hiljuti aitas ta luua rohepöörde juhtimise mikrokraadiprogrammi, mis tuli välja nii hea, et ta asus ka ise seda õppima. “Tuled aastaks ülikooli, et saada kuue aine läbi teadmisi ja uusi materjale, mida uurida. Probleemipõhised ülesanded aitavad maa peale tulla. Minu silmaringi on see programm väga avardanud,” on Männik oma valikuga rahul. 

Viimastest projektidest rääkides lähevad Männiku silmad särama, kui juttu tuleb teadusköögi arendamisest koos Jaana Taariga. “Mis on seal toredat ja põnevat, on see, et ta ühendab nii paljusid valdkondi,” kirjeldab Männik teadusköögi erilisust, “seda saab veel laiendada – pakkuda virtuaalseid teenuseid, e-õpet ja käia kohal koolides, ülikoolides või ettevõtetes. Ja suund on sinna, et see on STEAM (science, technology, engineering, art, mathematics - toim. märkus) köök, haridusuuenduslik labor, mis on suunatud nii kodumajapidamiste kestlikkusele kui meie rohemõtlemisele ja rohetoidutegemisele.” Kõige toredamad asjad sünnivad just seal, kus mitu valdkonda kokku saavad, usub Katrin Männik.

Oma karjäärile tagasi vaadates on Männik rahul, et on saanud töötada erinevates sektorites – nii avalikus sektoris majandusministeeriumis, erasektoris rahvusvahelises konsultatsioonifirmas kui ka nüüd haridussektoris. Ta usub, et see on omamoodi eelis. Tal on olnud võimalik ennast mitmel moel teostada ja ühiskonnale ka tagasi anda, mis on tema jaoks oluline. “Tallinna Ülikoolis töötades mõtlen, et ma tegelikult panustan ka kogu Eesti kõrgharidusse,” on Männik rahul. 

Männik leiab, et teadus võiks rohkem ülikooli seinte vahelt välja murda, mitte jääda vaid teaduspublikatsioonidesse. Eeskujuks toob ta USA zooloogi Delia Owensi tööd, mis on teda kõnetanud. “Owens on teadlane. Ta on avaldanud ajakirjas Nature’is teadusartikleid, aga ma arvan, neid on väheseid lugenud. Küll on miljonid inimesed lugenud tema bestsellereid,” räägib Männik. Teda kõnetab viis, kuidas Owens oma valdkonna teadustööd laiema avalikkusega jagab, “ta kirjutab väga põnevaid raamatuid miljonitele inimestele.” 

“Naised teaduses” päevast rääkides tõdeb Männik, et kuigi naised peavad karjääri jooksul rohkem koduse eluga n-ö koostööd tegema, on nad selles ka väga leidlikud. Ta usub kogemuste jagamisse ja neist õppimisse, mistõttu jälgib Tallinna Ülikooli teadlaste, sealhulgas Merike Sisaski, Marju Kõivupuu, Katrin Tiidenbergi, Reili Arguse, Jaanika Leoste ja Jaana Taari tegemisi. Oluliseks peab ta samuti töö- ja pereelu tasakaalu: “Kasvan koos lastega”. Männik märgib, et on viimasel ajal hakanud palju tähelepanu pöörama kestvusele ja kestlikkusele, sealhulgas ka inimese kestlikkusele, mida ta kõigi nende naiste puhul on samuti märganud. "Noored on meile eeskujuks, nad on meist palju teadlikumad ning kestlik eluviis on nende jaoks juba loomulik osa elust," leiab Männik.    
 

11. veebruaril tähistatakse “Naised ja tüdrukud teaduses” päeva. Sel puhul usutlesime Tallinna Ülikooli toimekaid teaduses töötajaid ja uurisime, kuidas nad selle karjäärini jõudsid.