20. tööjuubel – Hannes Tõnisson
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi vanemteadur Hannes Tõnisson tähistas novembrikuus enda 20. tööjuubeli täitumist.
Sul täitub novembris 20 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas Sa ülikooli tööle sattusid? Mis pani Sind toona just Tallinna Ülikooli valima?
Õppisin tollel ajal Tallinna Ülikooli ökoloogia instituudis, kuna tudengi aeg oli raske, siis töötasin juba ka Põllumajandusuuringute keskuses. Ühel päeval kutsus ökoloogia instituudi ühe töörühma juht mind enda juurde ja küsis, et kas oleksid huvitatud tulema instituuti sama töötasu eest, mis senini olen saanud. Tööd on kõvasti rohkem, vaba aega eriti ei ole, finantsiliselt on koht väga ebakindel (kunagi ei tea kas homseks palgaraha on), aga töö on nii huvitav kui ise selle oskad endale huvitavaks teha. Ma ei mõelnud minutitki, ütlesin kohe jah ja samal päeval kirjutasin teises asutuses lahkumisavalduse.
Nende aastate jooksul näeb ja kogeb ühes organisatsioonis nii mõndagi. Kuidas on Sinu arvates Tallinna Ülikool muutunud?
Veidi suuremaks on kasvanud. Tore on näha mitmete tugisüsteemide teket. Teisalt tundub, et kohati peaks seda kasvu natukene kontrollima. Võibolla saaks veidi väiksema tugipersonaliga hakkama kui nende ülesandeid optimeerida. Rõhutan sõna optimeerida (mitte anda samadele inimestele rohkem tööd), äkki ei ole kõiki asju vaja tegelikult teha mida me täna teeme? Olen ülikooli poolt nn lepingulisena osutanud teenust väga mitmes rahvusvahelises ettevõttes ja olen õppinud, et optimeerimine võib olla väga hea asi, seda tuleb lihtsalt mõistusega ja rahulikult läbi mõeldes teha.
Kuhu ülikool Sinu arvates suundub ja mida võiks veel saavutada?
Eneseharimine muutub aina iseseisvamaks ja samal ajal muutub töö gruppidena aina olulisemaks. Ülikooli suurim väljakutse ongi see, kuidas viia kokku need kaks vastandit, et inimene tahaks ise end oma programmi järgi arendada, võibolla kohati iseseisvalt, samas aga peaks olema tööle asudes valmis etendama ükskõik millist rolli mõnes suures töögrupis/uurimisrühmas vms. Ülikool peab just selle välja mõtlema kuidas panna väga iseseisvad õppijad ühiselt tööle. Koostöös peitub tänapäeva ühiskonna edu võti.
Mis on möödunud aastatest Sulle kõige eredamalt meelde jäänud?
Kindlasti ühised kokkusaamised töökaaslastega. Inimesed teevad meie asutusest selle mis me oleme. Kui on tore tööl käia, siis on ka motivatsiooni pingutada. Kindlasti on meeldejäävad ka igasugused tunnustused nagu parim rakenduslik teadustöö aga ka lepingulisena 2X Meeskondlik Maailmameistritiitel saavutada ning veel ühel korral aidata kaasa individuaalse
Milline on Sinu tavaline tööpäev? Millised uuringud ja projektid on Sul hetkel käsil?
Üldiselt analüüsin teadustööks või rakenduslikuks tööks vajalikke materjale, koostan teadusartikleid, aruandeid, taotlusi, suhtlen üliõpilastega, ülikooli klientidega. Kui pere on õhtuks kodus siis hoolitsen söögi tegemise eest ja koduste toimetuste eest. Kui kõik lähevad magama, siis ma tavaliselt jätkan veel mõne süvenemist vajava küsimuse kallal töötamisega. Vahel kulub sellele terve öö, aga siis luban endal preemiaks järgmisel päeval rohkem magada.
Vahel on aga pikad välitööd merel, rannikul või kuskil mujal looduses. Aastas olen välismaal komandeeringutes ka üle 100 päeva. Hetkel on kaks suuremat tööd käsil, üheks on vanade rannamoodustiste uurimine, et mõista mil viisil on meie kliima muutunud minevikus ja selle teadmise põhjal prognoosida võimalikke muutusi tulevikus (muutuva kliima taustal). Üheks suuremaks rakenduslikuks tööks on aga autoralli MM-sarjas ilmastiku prognoosimine ja nende prognooside alusel teeolude muutuste ja kõikvõimalike väliste nähtuste prognoosimine. Eesmärgiks on see, et meeskond suudaks teha parima rehvivaliku, auto sedistus vastaks oludele ja et oldaks ette valmistunud kõikideks üllatusteks (udu, tolm, madal päike). Seal töötab minu tiimis neli kuni seitse inimest, kelle tegevust püüan nii suunata, et töö tulemus oleks parim.
Kuidas saavutad töö ja eraelu tasakaalu? Milliste tööväliste tegevustega endal sära silmis hoiad?
Kuna viibin väga palju kodunt ära, siis ei olegi muud varianti kui tuleb pere kaasata võimalikult palju kõikidesse töödesse (välitööd jms). Vahel kõik koos, vahel ühekaupa, vahel paarikaupa. Paberimajanduslikult on see vahel veidi keeruline, aga saab hakkama. Ma arvan, et siin on väga oluline see, et saan võimaldada endal vahel katsetada veidi uusi teadussuundi, proovida ideede toimivust ja kuna ma suures osas neid uusi tegevusi ise finantseerin, siis on kergem neisse kaasata ka pereliikmeid abistavate töölistena. Lapsed on mul käinud kõik välitöödel mõõtmisi teostamas, vanem laps on käinud ka rallidel nö väljas tegutseva vaatlejana. Abikaasa on käinud abiks ka välismaal välitöid teostamas, kus proovime mõnede väliskolleegidega katsetada uusi ideid ja erinevate teooriate paikapidavust. Need on sellised pikema perspektiiviga ideed, mis vahel täiesti ootamatult mõne uue rahvusvahelise teadusprojektini või artiklini viivad. Kui ma pole parajasti välismaal või välitööl, püüan töötada nii palju kui võimalik kodukontorist. Olla kõigile olemas. See tähendab tihti seda, et pean osa tööd tegema öötundidel, aga kuna ma olen võimeline magama sisuliselt ükskõik mis ajal ja kohas, siis on selline rütm täitsa võimalik.