TLÜ blogi

Anu Toots – 40 aastat Tallinna Ülikoolis

Alanud mihklikuul on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudil taas põhjust suureks tähistamiseks – sotsiaalpoliitika teenekas professor Anu Toots on tänaseks lausa 40 töökat aastat meie ülikoolipere liikmeks olnud.  

Pilt - Anu Toots

Teil täitus septembris 40 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas te ülikooli tööle sattusite?

Lõpetasin ülikooli aastal 1982 ja see oli veel aeg, mil lõpetajatel oli kohustus oma õpingute eest riigile midagi tagasi anda. See tähendas, et lõpetajad suunati töökohtadele. Mina olin üks nendest, kes õppisid Eesti Kõrgharidus- ja Teadusministeeriumi sihtstipendiumiga Moskva ja Peterburi ülikoolides. Pärast lõpetamist pidime tööle asuma mõnes Eesti ülikoolis. Minul kujunes kuidagi kaks valikut – kas Maaülikool või toonane Tallinna Pedagoogiline Insituut. Maaülikooli ma tööintervjuule ei jõudnudki, Tallinnas käiku mäletan aga päris hästi. Eks ma olin tollal, 23. aastasena, ikka veel päris laps ja lobbitegevusest või telgitagustest läbirääkimistest ei teadnud ma midagi. Aga tagantjärgi mõistan, et minu töölesaamine polnud sugugi lihtne, sest toona tähendas inimese tööle võtmine ka hoolt kandmist tema elamispinna eest. Mina pole põlistallinlane ja seega pidi ülikool mulle peavarju leidma. Täna ei kujuta me seda enam ettegi, et vaba eluasemeturgu pole, aga siis oli kõik rangelt partei ja riigi kontrolli all. Nii et kolm esimest aastat elasin tudengitega ühe koridori peal Pärnu maantee ühikas, mille asemele nüüd on MUBA ehitatud.

Neljakümne aasta jooksul näeb ja kogeb ühes organisatsioonis nii mõndagi. Kuidas on teie arvates Tallinna Ülikool muutunud?

Esimese hooga mainiksin, et ülikool on muutunud palju suuremaks. Selles on nii head kui halba. Praegu on rohkem välist sära, aga kas ka rohkem sisu – seda on raske hinnata. Võib olla olen ma minevikuromantikas kinni, aga varem, väiksemate autonoomsete üksuste ajal, oli kokkuhoidmist ja sisulist tõmmet kolleegide vahel palju rohkem. Mäletan, et 1980. aastate keskel kui mul laps sündis, sätiti kateedri koosolekute graafik minu tite söögiaegade järgi. Polnud mingeid arengu- ja tegevuskavasid, volinikke ega mõõdikuid. Lihtsalt inimlik hoolivus.

Kuhu me suundume ja mida võiksime veel ära teha, saavutada? Olete aastaid tagasi öelnud, et Tallinna Ülikoolil tuleb parandada siseriiklikku positsiooni, näidates, et ülikool suudab pakkuda Eestile vajalikke ja kompetentseid analüüse ning kaasaegsete oskustega tööjõudu. Lisaks on teie sõnul vajanud parendamist ka ülikooli juhtimine ja haldamine. Kuidas te hindate, kas need asjad on saavutatud või on need endiselt peamised asjad, millega tuleks ülikoolil tegeleda?

Nendele aastatagustele ütlustele kirjutaksin jätkuvalt kahe käega alla. Ma kasutaks ülikooli tänase juhtimise kohta fraasi – „liiga vähe ja liiga hilja“. Aeg on äärmiselt turbulentne, aga meie vaatame sündmuste kulgu letargiliselt pealt ja siis tõdeme ohates, et välisüliõpilaste arv on kolmandiku võrra väiksem ja elektriarved kolm korda suuremad. Meil pole tegu nn mustade luikedega ehk kriisidega, milleks pole võimalik valmistuda. Reageerimisväledus jätab ikka kõvasti soovida.

Mis on 40 aastast teile kõige eredamalt meelde jäänud?

Eks inimesed mäletavad ikka kõige rohkem oma lapsepõlve ja noorusaega.

Minu tööleasumise esimesel sügisel suri Brežnev ja sellega algas kogu Nõukogude kolossi kiire kokkuvarisemine. Sotsiaalteadlaste jaoks tähendas see vajadust väga kiiresti totaalselt ümber õppida, omandada läänelik arusaam poliitikateadustest. Kuna mina olin nii keskkoolis kui ka ülikoolis õppinud saksa keelt, siis pidin kiiresti õppima ära ka sotsiaalteaduste lingua franca – inglise keele. Mäletan, et kui Eesti 1990. aastate algul vabaks sai, tuli läänest robinal pakkumisi mitmesugustele koolitustele ja stipendiumitele. Esimese katsena tahtsin minna Rootsi. Kui hakkasin ingliskeelset taotlusvormi täitma jäin kiiresti jänni. „Children, if any“ – nõudis blankett. Teadsin, mis on „children“, aga mida võiks tähendada „if any?“. Vaat selline oli mu teadmiste tase. Otsisin siis maja pealt abi ja saatsin oma taotluse ära. Õnneks stipendiumi mulle ei antud. Mõned aastad hiljem tulid Oslo, London, New York... Eks ma siis oskasin keelt juba natuke rohkem, aga pusimist oli kõvasti. Nii, et tervikuna olid 1990. aastad nagu jooksmine mööda kevadist järvejääd. Kuuled, kuidas jää selja taga praksub ja mõraneb, hüppad ühelt hulpivalt jäätükilt teisele ja mõtled, et kas jõuan teisele kaldale või mitte? Noh, paistab, et jõudsin.

Kuidas te lõõgastute? Milliseid nippe ja soovitusi pakute nendele kolleegidele, kes peaksid vahepeal aja maha võtma – eriti, kui arvestada käesolevat ärevat aega maailmas?

Kõige tähtsam on kuulata oma meelt ja keha. Kui töötegemine ei istu, siis pole mõtet arvutiekraani jõllitada.

Kõige tähtsam on kuulata oma meelt ja keha. Kui töötegemine ei istu, siis pole mõtet arvutiekraani jõllitada. Kui vähegi võimalik, üritan hoida oma töögraafikut nii, et saan asju edasi nihutada ja valida, millal ma midagi teen.

Tigedust ja ärritust ei tohi endasse jätta, see tuleb välja elada. Ja mitte nii, et sõimad läbi oma elukaaslase või suvalise Johni trammis. Nooremana ma läksin ja sportisin enda hingetuks – jooksin, väntasin ratast, suusatasin. Nüüd sõidan selliseks mahalaadimiseks natuke linnast välja kuhugi mereranda. Ja siis lihtsalt marsin mööda randa, trambin kogu viha endast kõndides välja. Kui mu käed pole taskus enam rusikas, kui ma ei jõllita enam tuimalt oma tossuninasid, vaid märkan laineid meres ja linde taevas, siis võin inimeste hulka tagasi pöörduda.

Milliste tööväliste tegevustega endal sära silmis hoiate?

Paarkümmend aastat tagasi ostsin Haanimaale maakodu. Sellega tuli kaasa ka paras hulk vanavara ja selle restaureerimine meeldib mulle kohutavalt. Alates sellest, et kolan ehituspoodides ringi ja otsin, millised viimistlusvahendid või nupud ja kruvid kõige paremini sobiksid. Mulle meeldib tunda puhta vana puu pinda oma käe all. Mulle meeldib mõtiskleda, millised olid need inimesed, kes neid asju kunagi kasutasid või tegid. Sel suvel rookisin vanadest värvikihtidest puhtaks ühe vana nõudekapi ja mõtlesin, kuidas võis välja näha see perenaine, kes kuskil Esimese ilmasõja ajal siit nõusid lauale tõstis…

Mis teeb ülikoolist teie arvates atraktiivse tööandja?

Kui räägitakse atraktiivsest tööandjast, siis me mõtleme korralikku palka, heldeid boonuseid tervise ja spordi vallas, selgeid tööalase arengu väljavaateid. Tallinna Ülikoolil jääb sellest standardist kõvasti puudu.

Nüüd võib muidugi küsida, et mida ma siin siis ikka veel istun? Aga sellepärast, et ülikool lubab mul teha seda, mis mind köidab. Vabadust on palju, sealhulgas vabadust teha tööd ka väljaspool ülikooli, nii füüsilises kui ka sisulises mõttes. Mina olen selline (võib-olla mitte tüüpiline) inimene, et mida rohkem mulle vabadust anda, seda lojaalsem ma vabaduse andja suhtes olen. Neid, keda sa armastad, ei maksa kunagi ’lühikese lõa otsas’ hoida.