Avo-Rein Tereping: Tagasi vaadates on iga periood ja kõik mu ametid olnud eri viisil väga huvitavad

Avo-Rein Tereping, psühholoogiadoktor, eksperimentaalpsühholoogia labori projektijuht, Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituut

Olen elu jooksul töötanud paljudel erinevatel ametikohtadel. Kõik tööalased liikumised on olnud sujuvad. Mul pole olnud dramaatilisi murranguid suure stressi või teadmatusega, mida edasi teha või mis on mu elu mõte. Küllap on see nii olnud ka tänu sellele, et mul on alati olnud paralleelselt mitu tööd.

Mind on aidanud elutarkus, mida mulle jagas kunagine Riisipere lastekodu direktor Ago Teder. Ta ütles, et karjäär võiks olla nagu püramiid, mitte nagu pikk varras, mida mööda üha kõrgemale ronid. Mööda varrast jõuad küll kõrgele, kuid kui midagi murdub, siis võid langeda üsna sügavale. Kui ehitad karjääri üles püramiidina, on toetuspind tänu erinevatele oskustele laiem. Püramiidi tipust ei kuku sügavikku, vaid saad astuda kõrvale – teisele rajale, millega oled juba tuttav. Ma pole seda mõtet teadlikult järginud, kuid see on mind märkamatult juhtinud.

Minu liikumine ühest valdkonnast teise on lähtunud ennekõike huvist. Sestap liikusin inseneri- ja tehnilise arendustegevuse valdkonnast psühholoogia juurde.

Alustasin tööelu 1962. aastal Eesti Raadios, kus töötasin eri ametikohtadel ühtekokku 30 aastat. Alguses operaatorina, seejärel arenduslaboris inseneri ja laborijuhatajana ning lõpuks tehnikadirektorina. See oli nõukaaeg, defitsiit oli igapäevane nähtus ja palju tuli leiutada.

1970. aastal lõpetasin Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegune Tallinna Tehnikaülikool) elektroonikainsenerina. Pärast aastapikkust Vene kroonus teenimist tulin Eesti Raadiosse tagasi. Just siis avas Tartu Ülikool kaugõppe psühholoogia erialal neile, kel juba oli eelnev kõrgharidus. Mulle pakkus huvi inseneripsühholoogia suund, sest Eesti Raadio laboris tegelesin stereofooniliste süsteemide arendusega – mind huvitas kuulmistaju, see, kuidas inimene tajub ruumiheli.

Inseneeriast psühholoogia valdkonda üleminek oli ülimalt põnev, sest inseneri jaoks on asjad lihtsad – kui vajutad nuppu A, toimub sündmus B. Kõik on selgelt määratletud ja ennustatav. Inimese käitumine on aga sedavõrd variatiivne, et vajutades A, võid reaktsioonina saada B või C või kogunisti D. See paelus mind. Kaitsesin inseneripsühholoogias teaduskandidaadi väitekirja (praegune doktorikraad). Tol ajal tuli seda teha Moskvas NSV Liidu Teaduste Akadeemia psühholoogia instituudis. See kõik leidis aset töö kõrvalt.

Töötasin Eesti Raadios tehnika arenduse vallas, kuid hakkasin samal ajal tegema ka psühholoogiateemalisi saateid. Neis saadetes osalesid tollal veel noored teadlased, nüüd juba maailmanimega Jüri Allik ja Jaan Valsiner. Kui 1980. aastate lõpus muutusid popiks organisatsioonijuhtimise ja tööpsühholoogiaga seotud teemad, oli sagedane saatekülaline Ülo Pärnits, kes oli pärast insenerihariduse omandamist Tartus ka psühholoogia eriala lõpetanud. Siis kutsuti mind ka Mainorisse organisatsioonipsühholoogiat õpetama. Selle kõigega tegelesin paralleelselt põhitööga raadios kuni 1991. aastani. 

Seejärel tuli huvitav pakkumine Eesti Telefonist (praegune Telia) – tulla tegelema turunduse ja äriklientidega. Tollal arenes võimsalt küll tehnoloogia, kuid mina hakkasin tegelema hoopis teise valdkonnaga. Samas oli mu inseneriteadmistest klientidega suheldes palju abi. Siis tuli pakkumine äsja loodud Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutusest (RIKS) hakata kliendihalduse direktoriks – miks ka mitte, töö oli juba tuttav!

Umbes 30 aastat tagasi kutsus Kadi Liik mind Tallinna Ülikooli (siis oli see Tallinna Pedagoogikaülikool) õpetama organisatsioonikäitumist. Läksingi põhitöö kõrvalt väikese koormusega. Tasapisi hakkasid tulema magistrandid, keda juhendasin, ja uurimisprojektid. Kui RIKS-is töötamisest loobusin, sain rohkem Tallinna Ülikoolis panustada: lisandus kursusi ja uurimisprojekte ning see oli juba tõsisem teadustöö. 

Tagasi vaadates on iga periood ja kõik mu ametid olnud eri viisil väga huvitavad. Kõige suurem muutus oli minu jaoks see, kui lõpetasin otseselt tehniliste seadmete „juhtimise“ ja hakkasin juhtima inimesi, rakendades teadmisi organisatsioonipsühholoogiast. 

Juhtimistöö ja õpetamine ülikoolis on paljuski sarnased – sa pead inimesi mõistma, et neid mõjutada –, ja see on põnev. 

Teadlasena olen uurinud kuulmistaju, eelkõige kuulmislangust. Kahjuks on kuulmislangus sagenenud nooremate seas – see on seotud meie vaba aja veetmise viisidega: mürarohked kontserdid, ööklubid ja spordiklubid. Ka kõrvaklappidega kuulatav muusika on sageli nii vali, et kuulmise halvenemine on vältimatu. 

Oma uuringutes olen välja toonud, et tegelikult me ei hinda muusikat meeldivaks valjuse järgi. Subjektiivsed näitajad, mis määravad muusika meeldivuse, on hoopis loomulikkus ja läbipaistvus.

Olen uurinud ka subjektiivset õnnetunnet ja selle seost näiteks töökeskkonnaga – mis teeb meid õnnelikuks, kuidas on õnnetunne seotud rahuloluga kommunikatsiooniga ja organisatsiooni usaldamisega. 

On selgunud, et subjektiivne õnnelikkus on tugevalt seotud laste olemasoluga – need, kellel on lapsed, on keskmiselt õnnelikumad kui need, kellel pole lapsi, ja mida rohkem on lapsi peres, seda õnnelikumana inimene ennast tunneb. Muidugi on see nii statistika järgi. 

Teadlase rõõmud:

• Loomulikult rõõmustab mind, kui üliõpilane teeb õigeks ajaks kõik õppetööd ära, aga õppejõuna on mulle kõige huvitavam õpetamisprotsess – kuidas tekib arusaamine. Õpetades pean jälgima, et see, mida ma räägin, jõuaks kohale. Võib ju mõelda, et las need tudengid pusivad, aga see pole õige – keerukaid asju lihtsalt seletada on omaette oskus. 
• Teadustöös on kõige nauditavam, kui tekib aimdus, et mingid protsessid on tõenäoliselt seotud, ja kui hakkad seda teaduslike meetoditega uurima ning saad teada, et näe, ongi nii. Mõnus tunne on ka siis, kui selgub, et see polegi nii. Hüpoteesi ümberlükkamine on samuti oluline uus teadmine.

Karjäär:

• Eesti Raadios erinevad tehnilised ametikohad – operaator, insener, laborijuhataja, tehnikadirektor – 30 aastat
• Eesti Telefon, Tallinna Telefonivõrk, kommertsdirektor, hiljem Eesti Telefoni turundusosakonna juhataja – 8 aastat
• Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse teenindusdirektor – 13 aastat
• Teadlane – vahepausidega 46 aastat

Haridus: 
1983  Tartu Ülikool, psühholoogia doktor
1976  Tartu Ülikool, psühholoogia magister
1970  Tallinna Polütehniline Instituut, elektroonikainsener