Halliki Põlda: Nüüd, kui olen õppejõud, rõõmustab mind kõige rohkem see, kui õppija mõistab, et ta õpib

Halliki Põlda, lingvistikadoktor, elukestva õppe dotsent, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut

Keskkooli järel oli mul soov saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, kuid just siis hakati rääkima arvutitest kui innovatsioonist. Pealegi olin lõpetanud gümnaasiumis matemaatika-füüsika eriklassi koos programmeerimise lisaõppega. Nii läksin õppima hoopis IT-d ja sain automaatikainseneri elukutse. 

Peale ülikooli, 1994. aastal, kolisin Kuressaarde, kus polnud väga häid võimalusi, et enda uusi teadmisi rakendada. Leidsin töö poes, mis müüs mobiilsidevõrku ja -telefone. Olin kaupluse juhataja, kuid tihti ka klienditeenindaja – müüsin uusi telefone ja parandasin vanu Soomest tulnud kännykkä’id. Tihti panin kolmest mittetöötavast telefonist kokku ühe toimiva. Sageli tuli mul inimesi õpetada, kuidas telefoni kasutada. 

Kuna olin mobiilsidega juba tuttav, tundus loogiline karjäärijätk raadiosidega tegelemine. Nii liikusin Saaremaa raadiojaama Kadi direktoriks. See töö ühendas mu tehnikateadmised ning suure huvi keele ja kommunikatsiooni vastu. 

Raadiotöö sisuline pool andis arusaama meedia toimimisest, avalike sõnumite kujundamisest ja sellest, kuidas meediaorganisatsioon sisemiselt töötab. Juhi roll avas mulle aga tohutu arenguvõimaluse, sest sain pärast nõukaaja käitumisnorme hakata looma inimsõbralikku, avatud ja koostööd soosivat juhtimiskultuuri. Sain aru, et kõige taga on keel ja sõnad – kui lugupidav, selge ja põhjalik oma sõnumites olen. 

Raadio vestlussaated andekate, edukate ja tarkade külalistega suunasid mu edasist huvi teaduses. Nautisin inimeste lugusid. Väga huvitav oli analüüsida, mis on aidanud raadiokülaliste andel avalduda ja kuidas keskkond on seda toetanud. See oli mu tulevase teadushuvi vallapäästja ja põhjus, miks minust sai just andekuse uurija. 

Mõtte minna uuesti õppima sain 2009. aasta laulupeo rongkäigus, kui peatusime kooriga Tallinna Ülikooli peahoone ees. Majal oli suur plakat „Tule ülikooli!“. Kuni lauluväljakuni vaagisin seda kutset ja lõpuks mõtlesin: „Miks ka mitte!“ Olin 39, elasin taas Tallinnas ja olin just maha müünud enda paar aastat tagasi asutatud fotostuudio. Minule kui ettevõtjale sai saatuslikuks digifotokate plahvatuslik pealetung ja otsustasin õigel ajal sellest ärist välja astuda. Seega olin avatud uutele väljakutsetele ning tundsin, et Tallinna Ülikool on minu võimalus õppida ja teha karjääripööre.

Kommunikatsiooni magistrantuuri katsetel tuli kirjutada essee ja oli vestlus. Ütlesin, et tahan tulla õppima sooviga ülikoolis kunagi ka ise õpetada. Enamikku komisjoniliikmetest selline vastus üllatas, aga oli üks inimene – professor Krista Kerge –, kes vaatas mulle otse silma ja ütles, et just selliseid inimesi ülikooli oodatakse. Krista Kergest sai hiljem ka mu doktoritöö juhendaja. Tema oskusel märgata minus potentsiaali on olnud erakordselt suur tugi minu karjääri kujunemisel. 

Uuesti õppima hakkamine oli paras väljakutse. Olin elevil, sest kommunikatsiooni erialal astusin sammu selles suunas, millest olin algselt unistanud – sain hakata tegelema eesti keelega. Samas oli ülikoolisüsteem vahepeal väga palju muutunud. Alguses ei teadnud ma isegi, mis asi on ainepunkt. Pelgasin ka seda, et paljud õppevahendid olid ingliskeelsed – Saaremaal polnud mul aastaid olnud vajadust seda võõrkeelt kasutada. Samuti pidin mõtlema, kuidas olmeliselt hakkama saan: päeval töö, õhtul kool, lisaks pidin toetama enda varateismelisi lapsi, kes harjusid uue kooli ja linnaga. Mu varuplaan oli õppida üks semester ja vaadata, kuidas läheb.

Kardetud raskused asendusid peagi aga suure rõõmuga: loengud olid huvitavad, tajusin õppejõudude ja kaasõppijate toetust ning kõik ettevõetu õnnestus. Ülikoolis õppimine täitis mind õnnetundega, mis andis palju energiat. See tunne pole minust siiani kadunud. 

Näen samasugust ebakindlust ja samas õhinat õppida nagu minul oli ka enda õppijate silmades. Tänu sellele, et olen sama teekonna läbi teinud, suhestun üliõpilastega paremini. Usun teadvat, mida tunneb oma esimest kõrgharidust omandama tulnud noor, aga ka veidi eakam ja kogenum õppija. See polnud küll nii algselt plaanis, aga elukestva õppe dotsendina olen ise elukestva õppe ehe näide. 

Üks kaalukeel, mis näitas, et minust võib saada õppejõud ja teadlane, oli olukord, kus sain Krista Kergelt kirja. See oli hästi lakooniline: „Olen haige ja ma ei saa homme loengut anda. Slaidid on manuses. Ole hea, tee see minu eest ära.“ Nii sattusin esimest korda auditooriumi ette, rääkima teemast, mida ma hästi ei vallanud. Mul oli professori 100 slaidi, millest 80st ei saanud ma justkui midagi aru. Lugesin terve öö, et end loengu teemaga kurssi viia. 

Tudengid, kes õppesse tulid, võtsid mind auditooriumi ees aga väga loomulikuna. Mind tabas omamoodi õnnetunne, et olin just seal ja just nii oma õpetamisteekonda alustamas. Loeng ise läks üle kivide ja kändude – sain aru, et astusin ühe ämbri seest teise. Aga tunne oli õige! Sain ka sellest aru, et õpetada ei saa, ilma et oleksin ise valdkonna teadlane. See andis mulle indu edasi pingutada.

Nüüd, kui olen õppejõud, rõõmustab mind kõige rohkem see, kui õppija mõistab, et ta õpib. Raadiost anti mulle kaasa tunnustus, et olin juht, kes ei seganud töö tegemist. Nüüd proovin olla õppejõud, kes ei sega õppimist. Mul ei ole vahet, mis hinde tudeng saab, kui näen, et ta õpib teemat ja õpib ka seda, mida ma polnud kavandanud. Rahulolu pakub ka see, kui suudan luua keskkonna, milles arenevad õppija erinevad oskused ja anded. 

Õnneks märkan, et toimumas on muutus, miks inimesed õpivad. Praegu ei õpita ainult töökoha saamiseks, vaid aina rohkem tullakse õppima iseendale. Endaga rahuloleva ja õnneliku inimese kaudu areneb kogu meid ümbritsev keskkond. 

Suurimad plussid õppejõu ja teadlasena:

• Teadus – mulle meeldib teaduspõhise elu- ja mõtteviisi tutvustamine ja rakendamine.
• Õppetegevus – naudin õpetamist ja ise õppimist.
• Arendus – mulle on oluline minu panus meie haridusvaldkonda üldiselt.

Karjäär:

• Mobiilsidekaupluse juhataja – 5 aastat
• Fotostuudio juhataja – 2 aastat
• Kadi raadio direktor – 5 aastat 
• Teadlane – 16 aastat

Haridus:
2019  Tallinna Ülikool, lingvistika doktor
2012  Tallinna Ülikool, kommunikatsiooni magister cum laude
1994  Tallinna Tehnikaülikool, arvutite ja arvutivõrkude eriala, inseneridiplom