TLÜ blogi

Heidi Luik – 30 põnevat aastat Tallinna Ülikoolis

Jaanuaris täitus Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu koguhoidjal Heidi Luigel 30. aastat Tallinna Ülikoolis. Heidi heidab pilgu arheoloogia teaduskogu tegemistele.

Pilt - Heidi Luik

Sul täitub jaanuaris 30 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas Sa ülikooli tööle sattusid? Mis pani Sind toona just Tallinna Ülikooli valima?

Kui 1993. aasta jaanuaris tööle asusin, oli praegune Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu hoopis Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi fondide sektor. 1992. aasta sügisel avati Ajaloo Instituudis arheoloogia püsinäitus ja just selle näituse avamisel küsis fondide sektori juhataja Ülle Tamla, kas sooviksin tööle tulla jaanuaris 1993 vabanevale ametikohale. Olen lõpetanud Tartu Ülikooli arheoloogina ja kuna Ajaloo Instituudi fondide sektoris asusid Eesti kõige suuremad arheoloogiliste leidude kollektsioonid, siis oli see minu jaoks kahtlemata põnev võimalus. Minu hoolde sai asulate ja linnuste leidude hoidla, kus tuli tegeleda leidude korrastamise ja kataloogimisega, mis aitas Eesti arheoloogilist leiuainest hästi tundma õppida. Kuna Ajaloo Instituut oli eeskätt teadusasutus, oli võimalik ka leiumaterjali põhjal teadustööd tegema hakata. Minu uurimisvaldkonnaks sai luu- ja sarvetöötlemise uurimine. Mu esimeseks tööks oli Kuusalu asulate leiumaterjali kataloogimine ja sealsete leidude hulgas jäi silma luust kamm. Nii juhtuski, et mu esimeseks uurimisteemaks said luukammid ja edasi juba mitmesugused luust ja sarvest tehtud esemed. Luu ja sarv on minu arvates huvitavad materjalid, sest nendest on tehtud väga erinevaks otstarbeks mõeldud esemeid, sealhulgas näiteks mängu ja meelelahutusega seotud asju (mängunupud ja täringud, uisud, vilepillid). Samuti meeldib mulle see, et luuesemete seas on sageli tööriistu, mille otstarve tänapäeval enam teada pole ja nii on põnev uurida, milliste tegevuste juures neid kunagi kasutati. 

Mis on ülikooli peamised arengud või edasiminekud, mida Sa nende 30 aasta jooksul täheldanud oled?Kolmekümne aasta jooksul näeb ja kogeb ühes organisatsioonis nii mõndagi. Kuidas on Sinu arvates Tallinna Ülikool muutunud ja kuidas võiks tulevikus veel muutuda?

Neile kahele küsimusele kogu Tallinna Ülikooli osas on keeruline vastata. Ajaloo Instituut liitus ülikooli koosseisu selle loomisel 2005. aastal. Instituudil ei olnud ülikooli eelkäija, Tallinna Pedagoogilise Instituudiga varem kokkupuudet. Ja ka hiljem oleme ülikoolilinnakust eemal asunud. Ülikooliga liitumisega muutus kõigepealt see, et lisaks teadustööle hakati Ajaloo Instituudis tegelema ka õppetööga. Kuigi vahepeal ka arheoloogiat õpetati, on see nüüdseks siiski õppekavast kadunud, kuid see on ka arusaadav. Eesti on väike ja arheoloogidele nii palju töökohti ei ole, et neid kahes kõrgkoolis peaks õpetama. Olulisem on see, et Tallinna ja Tartu Ülikooli arheoloogide vahel toimub koostöö ja kõik arheoloogid, sh Tartu ülikooli tudengid saavad meie leiukogu oma uurimistöös kasutada. 

2015. aastal ülikoolis toimunud struktuurimuudatuse järel sai Ajaloo Instituudi fondide sektorist iseseisev üksus – arheoloogia teaduskogu. See, et ka arheoloogiaga seotud teadusprojektid humanitaarteaduste instituudi alla viidi, ei olnud minu arvates hea mõte, kuna ka füüsiliselt liikusid teadusprojektides töötavad arheoloogid niimodi Rüütli tänava hoonetes asuvatest kogudest ja arheoloogiaraamatukogust eemale, ülikoolilinnakusse. Õnneks see hiljem siiski muutus ja teadusprojekte saab taotleda ka arheoloogia teaduskogu juurde. Muidugi oleks hea meel kui teadusprojekte oleks rohkem, aga see ei sõltu Tallinna Ülikoolist, vaid Eesti teaduse rahastamisest üldiselt. 

Olulisena tahaks veel mainida arheozoloogia kollektsiooni hoidla ja tööruumide valmimist Ankru tänaval 2019. aastal. Arheozooloogia kogud olid pikka aega asunud ajutistel rendipindadel, kus ei olnud nende säilitamiseks ja kasutamiseks häid tingimusi, kuid uues hoones on kaasaegsed hoiu- ja töötingimused. Plaanis on Ankru tänava hoone laiendamine, et sinna saaks viia ka arheoloogiakogud. Muidugi on kahju, et tuleb lahkuda Rüütli tänava majadest, mis 1980. aastate keskpaigas just arheoloogiakeskuse tarbis renoveeriti. Need hooned on aga praeguseks üsnagi amortiseerunud ja uues hoidlas saavad loodetavasti olema leidude jaoks paremad hoiutingimused. Kahju on siiski sellest, et uutesse ruumidesse ei mahu arheoloogiaraamatukogu ning arheoloogia püsiekspositsioon. Eriti seetõttu, et Eesti muuseumides ei olegi sellist väljapanekut, mis ülevaatlikult kogu Eesti esiajaludu tutvustaks. 

Milliste tööväliste tegevustega endal sära silmis hoiad?

Meil on suvekodu Laulasmaal ja mulle väga meeldib sealsetes männimetsades ja mere ääres olla. Meeldib suvine männimetsa lõhn ja kaldale loksuvate merelainete hääl.

Mis teeb ülikoolist Sinu arvates atraktiivse tööandja?

Minu jaoks on Tallinna Ülikooli atraktiivne tööandja eelkõige ikka selle sama Eesti suurima arheoloogia kollektsiooni tõttu. Kuna tegelen peamiselt esemeuurimusega, on see kindlasti parim töökoht – siia jõuab pidevalt uusi huvitavaid leide ja avastamisrõõmu jätkub ka hoidlasse juba varem jõudnud kogudes põnevaid esemeid (taas)avastades.