Jaanus Terasmaa 25-aastane teekond Tallinna Ülikoolis

Sul täitub jaanuaris 25 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas Sa ülikooli tööle sattusid? Mis pani Sind toona just Tallinna Ülikooli valima?

Ülikooli ma sattusin juba varem – nimelt asusin Tallinna Pedagoogikaülikoolis õppima 1994. aastal, esialgu loodusteaduste õpetaja erialale, hiljem spetsialiseerudes teadussuunale – geoökoloogiale. Nii et õpetajakutset ma ikkagi ei saanud. Enda seminari- ja bakalaureusetöö teemat otsides jõudsin lõpuks Ökoloogia Instituudi direktori ja geöokoloogia õppekava juhi professor Jaan Mati Punningu jutule. Selliselt ma tema töörühma sattusingi. Esialgu hakkasin tegelema ajaloolise monitooringuga – rekonstrueerisin vanade kaartide ning kohalike elanike mälestuste abil ühe järve arengulugu viimastel aastakümnetel, et täpsemalt tõlgendada järvesettes leiduvaid signaale. Tegu oli minupoolse väikese panusega käimas olnud teadusteema täitmisesse. Ühel hetkel võeti mind selle sihtfinantseeritava teema peale ka palgale, üks asi järgnes teisele ja nii ma siin siis 25 aastat olen tegutsenud. 

Mis on nende viimase 25 aasta jooksul ülikoolis muutunud?

Muutunud on nii mõndagi. Tööle asusin ma Ökoloogia Insituuti, mis oli küll ülikooliga juba liitunud, kuid oli siiski üsna suure iseseisvusega ja võrdlemisi autonoomne teadusasutus, mis paiknes kenas väikeses rohelises villas Kevade tänaval. Näinud ülikooli nii tudengina kui ka hiljem töötaja ja õppejõuna läbi aastakümnete, siis eks muutused on olnud igal tasandil. Alates 90-ndate segastest ja vaesetest, kuid seevastu suurema (akadeemilise) vabaduse aegadest kuni tänase üha suurema bürokraatliku koorma all ägavaks ülereguleeritud asutuseks. Ülikool on selles mõttes paljuski ühiskonna peegel, kuid samas võiks olla sammukese eespool ning nägema suuremat pilti ja ka sellega kaasnevaid ohtusid. Mõttelaiskusest regulatsioonidega kaasa minemine ei ole jätkusuutlik – lõpuks täitub tegevteadlaste ja teiste akadeemiliste töötajate tööaeg täielikult uute tabelite ja vormidega, sest nii on neid mugavam riigile raporteerida. 

Loomulikult on ka palju positiivseid arenguid – näiteks tudengite poolelt vaadates on tohutult paranenud olud ja avardunud võimalused. Kes vähegi viitsib ja tahab saab veeta semestri välisülikoolides, osaleda erinevates projektides ja ettevõtmistes, käia praktikal potentsiaalsete tööandjate juures jne. Arenenud on ka ülikooli linnak – kesklinna on moodustunud täitsa mõnus väike akadeemiline saareke, mille üle ka väliskolleegid sageli kiitust avaldavad. Saaks selle nüüd veel muuta tõeliselt jätkusuutlikuks ja roheliseks, et halli betooni vahele ja kividest platsidele rohkem elu tuua ja mõnusam olemine tekitada. Ja ka linnarahvale rohkem põhjust pakkuda meile küll tulla ja meid tundma õppida.

Oled kirjutanud külluse aja lõpust ning öelnud, et on vältimatult oluline, et kõrgkoolid ei oleks eeskujuks ainult sõnades, vaid ka tegudes, et ülikool paistaks välja selline, nagu me tulevikumaailma sooviks näha. Millisena Sinu arvates praegu ülikool paistab? Millised muudatused oleks vaja ellu viia?

Kõige tähtsam on, et ülikool käituks enda sõnade järgi – mitte lihtsalt ei üritada välja paista tark ja teadlik ja vastutustundlik, vaid ka käituda selliselt. Praegu mulle tundub, et Tallinna Ülikool paistab välja vastusoluline. Loomulikult sõltub see ka sellest, kes vaatab. Kes tahab näha hobusevaraste ja punaprofessorite ülikooli, eks näeb ka. Neid ümberveenda üritada on mõttetu. Noorte jaoks, meie praeguste ja tulevaste üliõpilaste jaoks, see vaatenurk ilmselt väga oluline ei ole. Küll aga on tähtsal kohal vastutustundlikult ja keskkonnateadlikult käitumine – siin on meil organisatsioonina veel pikk tee minna. Õnneks oleme juba vähemalt alustamas ning positiivseid näiteid juba on. Aga kaugeltki mitte piisavalt.

Ülikool organisatsiooni peaks ühiskonna jaoks olema see tark ja toimiv mudel, mille poole vaikselt aga kindlalt ka teised pingutavad.

Eriti vastutusrikas on see Tallinna Ülikooli puhul – õpivad siin majas ju õpetajad. Just nemad lähevad edasi koolidesse ja annavad need väärtused edasi õpilastele. Seega mõju tulevikule on väga suur – oskaks me seda targalt suunata.

Räägid palju külluse aja lõpust ning meid eesootavatest kriisidest. Kuidas Sa selle keskel enda vaimset tervist hoiad ning tööasjadest välja lülitud?

Ega mul sellele head ja ühest vastus pole. Ikka on vahel tunne, et päris lootusetu värk. Samas siis mõtlen, et äkki ikka väike võimalus on, et natukene saab midagi tulevaste põlvede jaoks veel päästa. Just selle nimel siis tasubki pingutada. Et kriiside mõju tulevikule oleks väiksem. 

Tööasjadest väljalülitamine on veel keerulisem teema. Nüüd värske näitena saan tuua, et erinevatel põhjustel otsustasin jõulude ja aastavahetuse vahel e-kirju mitte lugeda. Panin veebilehitsejas vastavad sakid kinni ning võtsin telefonis teavitused maha. Oli üsna värskendav. Samas ikka ja jälle läks mõte selle peale, et äkki on midagi tähtsat ja peaks ikka vaatama. Õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Ja selgus, et maailmas ei juhtunudki sellest mitte midagi halba ning elu läks omasoodu edasi. Ainuke negatiivne asi on see, et uuesti tööle tulles kulus nende vanade meilide peale palju aega. Järgmiseks sammuks oleks see, et vanemad kui nädal meilid ise kirjakastist ära kustuksid, et pärast pausi saaks puhtalt lehelt edasi liikuda. Aga see vist oleks juba liiga ekstreemne ja mõneti vastutustundetu lähenemine tänases ühiskonnas. Samas tunneb vast enam meist juba ammu, et e-kirjade hulk on ületanud taluvuse piirid ning usaldusväärse suhtluskanalina see ei ole enam toimiv lahendus.

Milline oli möödunud aasta eredaim hetk või mälestus Sinu jaoks?

Tööalaselt eredaim hetkel on ilmselt see, et Ökoloogia keskus, mida ma hetkel juhatan, sai 30 aastaseks. Üle 10 aasta üllitasime jälle enda teaduspublikatsioonide kogumiku (seerias 13. raamat), pidasime maha minikonverentsi ning väikese peo, kus praegused ja endised töötajad ning kõik meie sõbrad kokku tulid. Oli väga tore ja positiivseid emotsioone loov sündus. Kes tahab keskuse kohta rohkem teada, siis juubeli puhuks välja antud raamatuga saab tutvuda siin

Ülikooli kontekstis laiemalt saab esile tuua ühe suuremat interdistsiplinaarset koostööd erinevate teaduskeskuste ning instituutidega. Sellele aitas tugevalt kaasa möödunul aastal loodud koostööklastrite süsteem, kus aktiivsemalt tegutsen KEKO (Keskkonnamuutustega kohanemise ja nende mõjude leevendamise) klastriga. Seal on kokku saanud hulk teadlaseid väga erinevatest valdkondadest, kes nüüd läbi ühisosade proovivad varasemaga võrreldes märksa interdissiplinaarsemalt tegutseda. Klastrite kaudu on tekkinud väga hea võimalus õppida tundma kolleege, keda varem teadsid võibolla nime või siis nägu pidi, aga lähem kontakt puudus. Ma usun, et sealt tuleb veel suuri asju. Minu jaoks interdissiplinaarne koostöö oli alanud juba varem läbi Avastusraja arendamise ja veel mõne algatuse. Lisaks sellele tegutseb Tallinna Ülikoolis juba mõned aastad uurimisrühm nimega SEEMIK (Research Group for Sustainability, Environmental Education and Communication Skills). Ka selle uurimisrühma loomise ajendiks ei olnud miski muu, kui soov maailma paremaks muuta – nii saidki kokku ühtemoodi mõtlevad ökoloogid, digitehnoloogid, hariduspsühholoogid ja kommunikatsiooniteadlased. Juba on meil ühiseid projekte ja artikleid, aga eks sellise valdkondadeülese koostöö puhul on alati see mure, et kõik inimesed on aktiivselt tegutsemas ka enda kitsamal erialal, seega aeg koostööks tuleb võtta pigem vaba aja arvelt ja see hakkab lõpuks tegevusi pärssima. 

Kas seadsid endale uueks aastaks ka mõned eesmärgid? Oled Sa valmis mõnd nendest ka meiega jagama?

Lepime kokku, et näiteks kolmapäevadele me enam koosolekuid ei planeeri!

Uueaastalubaduste usku ma väga pole. Ühe nö lubadusena, või vähemalt mõttena, mida sooviks teoks teha, olen plaaninud hakata ühte päeva nädalas kõiksugustest koosolekutest ja administratiivsetest kohustusest maksimaalselt vabana hoidma. See oleks siis see aeg, kui äkki ka taas teadusega oleks aega tegeleda. Samas kalendrit vaadates on juba näha, et iganädalaselt see paraku enam võimalik ei ole. Aga noh, proovin siis vähemalt pool rehkendust ära teha, kui tervet ei jõua. Äkki võiks lausa kollektiivselt sellist asja proovida – lepime kokku, et näiteks kolmapäevadele me enam koosolekuid ei planeeri. Oleks ju väga meeldiv kõigi jaoks? Eriti mõjus oleks see nüüdses pandeemiajärgses maailmas, kus üks online kohtumine lõppeb ja kohe teine algab. Varem sai vähemalt korraks jalgu sirutada ühest ruumist teise liikudes. Nii et, kolmapäevad koosolekuvabaks!