Ka matemaatikaprofessoris ja kutsepedagoogis võib peituda luuletaja
Tänavuse Eesti keele nädala KeelEST luulekonkursi võitsid kaks väga omanäolist luuletust, mille autoriteks on matemaatikaprofessor ja kutsepedagoogika üliõpilane.
"Luule on minu arvates elu tõeline olemus ja loov eluprintsiip par excellence. Ei saaks kujutleda maailma, mis oleks luulelage. Kõik kirjanduskunsti liigid on määratletud luule poolt. On ainult luule."
Georges Duhamel, ARST JA LUULETAJA
Mart Abel töötab Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudis matemaatika külalisprofessorina ja Eveli Volmre õpib Haridusteaduste instituudis kutsepedagoogika erialal ning töötab Järvamaa Kutsehariduskeskuses toitlustusjuhi ja peakokana. See tõestab, et luuletamine ei ole sugugi vaid "keeleinimeste" pärusmaa, vaid tõeline luuletaja võib peituda igaühes. Kas juhusliku avastusena või kellegina, kes pidevalt rinnus pakitseb ja väljundit otsib...
Millist rolli mängib luuletamine konkursivõitjate elus, mis teeb luuletuse nauditavaks ja mida teha, et eesti keelt hoida, küsisime Mart Abelilt ja Eveli Volmrelt.
Kuidas on luule ja luuletamine teie eluga seotud?
Mart Abel: Luule minu eluga eriti seotud ei ole. Luulet ise ei loe, kirjutan ka väga harva, kui on millekski vaja, näiteks jõuluõhtul, et oleks mida jõuluvanale ette lugeda. Ka konkursil olnud luuletus sündis üsna spontaanselt, kui lugesin nädala uudiskirjast konkursist. Peale seda kulus umbes 5 minutit, et luuletus kokku kirjutada.
Eveli Volmre: Lapsena on mulle korduvalt öeldud, et ma ei pea viisi - laulukoori ei võetud, aga suur soov esineda viis mind deklameerimiseni. Suuremana leida endale see õige luuletus, mida esitada pani lugema luulet ja esitama seda originaalkeeles, sest nii kõlab see kordades paremini, kui tõlkena. See pani mind aduma emakeele vägevust ja kohtumine ühe päris luuletajaga andis julgust kirjutada (sahtlisse), sest ta ütles, kirjuta – sulle endale on seda vaja.
Olen kirjutanud lastele näidendeid, mida nüüd on kummaline lugeda, aeg on niipalju muutunud, jutukesi, mõni lugu on siiani kirjutamata, “Pipi, Tsuhh ja ratastega vanaema” – näiteks. Elus hetki, mis muudavad maailma leides siis juhuslikult luuletuse mõistad, et keegi teine on tundud sama tunnet ja see teeb inimestest kaaslased – seda on keeruline sõnadega seletada. Nii, nagu saab elus ära tunda esimesel kohtumisel selle “minu inimese”, kellega kohe mõistetakse üksteist. Mu raamaturiiulilt leiab 4-5 pea olematuks loetud luuleraamatut, tegelikkuses on neid palju enam, kõrvuti koka ja lasteraamatutega -luule hingele, kokaraamatud töö jaoks ja lasteraamatud, et pojale lugeda.
Vahel lihtsalt ei ole see aeg, et kirjutada… Vahel lihtsalt tekib soov sõnadega mängida, oma tundeid paberile panna, et oleks kergem, mõnikord võib komistada mõne põneva sõna otsa, mis hakkab kummitama ja tahab luuletusse saada… Ma ei ole luuletaja, lihtsalt luuletused saadavad mind – selleks, et minu luuletus kuhugi saadetud saaks selleks on vaja kedagi, kes utsitaks mind takka – ma ise ei teeks seda vist kunagi.
Mis peab ühes heas luuletuses olema, et lugeja seda naudiks?
M.A: Meeldivad sõnamängud, mis baseeruvad rohkem kõlalisel sarnasusel ootamatute sõnade vahel (näiteks "veerand" versus "vee rand" või "kakaduu" versus "Kakad? Uu!"), samas mingi keskne motiiv ja rütm peavad luuletuses ikka sees olema. Lugu peab minu jaoks olema humoorikas, ehk ka mingis mõttes ootamatu.
E.V: Ühes heas luuletuses peab olema midagi mõistetamatut, väljakutsuvat või mõtlemapanevat – kui oled selle kord lugenud jääd mõttesse, tahad veelkord selle üle lugeda või tabab äratundmine – ma tean, millest sa kirjutad… Luuletust lugedes peaks olema kõla ja kaja, et kui seda valjust õigesti lugeda hakkab hing värelema ja emotsioon luuletusest kandub edasi. Samas ei saa täpselt öelda, et see on “hea” luuletus ja see ei ole “hea” – inimesed on erinevad ja igaüks leiab endale selle õige autori, kelle luulet nautida. Luuletus, mis täna meeldis ei pruugi homme kõnetadagi…
Mida teha, et eesti keelt hoida?
M.A: Eesti keele hoidmiseks peab eesti keelt rohkem rääkima ning eesti keeles rohkem kirjutama.
E.V: Armastada oma lapsi ja kinkida neile armastus emakeele vastu. Minu jaoks on eesti keel, väga mänguline ja loov. Sõnu on võimalik mõista erinevalt ja samal kirjapildil võib olla mitu hääldust või tähendust – kui julgustada lapsi olema loov, mänguline ja lugeda talle, siis õpib ta armastama emakeelt. Aga, kes keelt armastab, see ka suudab hoida ja mõista selle tähtsust. Ja mäletada võiks. Mul on riiulis raamat, millega kaasa tuli CD-plaat, sellel laulab minu vanavanaema regivärsilist rahvalikku unelaulu – seda olen laulnud ka oma pojale. Kui mul poleks plaati, siis vaevalt et mäletaksin seda pojale laulda. Olin liiga väike, kui vana-vana vikerkaaretaha läks, aga ma julgen loota, et kunagi ta laulab seda oma lapsele…