TLÜ blogi

Eesti keele nädala KeelEST 2020 luulekonkursile esitatud tööd

Eesti toit

Võidutöö

Tegin endale kamast ubina,
täitsin mõdu, leiva ja silguga.
Nii sain sauna toekama jubina,
millega mõnus leili pilduda.

Mart Abel, töötaja


Võidutöö

Mina ja sina

Mul on kama
ja sul on “kama”
igaühele oma kraam
söön ma leiba ja silku
paar ubinat peale ehk saan...
Sa sülitad alla rõdult
käib elutoas pillerkaar
mina unistan kamast ja mõdust
võiks pastlaid olla üks paar
Kui me kohtume trepikojas
uhkelt läigib su riiete “silk”,
muigan, kui minust sa möödud
sest tühi su silmis on pilk…

Eveli Volmre, tudeng

Loe intervjuud võitjatega


Eesti köök

Üks ta kama
kaua lamab
puu all ubin,
kui on tubli
tigu - kõdu
toodab. Mõdu,
leib ja silk
on mehe palk.

Kaia Alev, töötaja


Olen eestlane

Olen terve, olen tubli,
kui mu toidulaual ubin.
Mul on peres kena tava
hommikuti süüa kama.
Maitseb hästi leib ja silk.
Ahju taga elab kilk.
Aknalt ma ei pööra silmi,
vaatan sealt kui loodusfilmi.
Rüüpan kruusist lonksu mõdu.
Eestimaa on minu kodu.

Heli Viht, vilistlane


Siis kui silk veel oli moes
iga päev ei käinud poes
keegi.
Ise tehti leiba, mõdu
Peeti pulmi, peeti sõdu
elati.
Nüüd on kõigil kõigest kama
iga päev on üks ja sama
elu.
Töö ja elu- elutöö ja
muidu töö ja
lõpp.

Anne Vare, töötaja


Taaskord käes on sügis,
õhinas sõber mul tuppa trügis.
Teatas uudist suurest jamast,
tal sai kodust otsa kama.

Nii kui kohtus meie pilk,
meenus mul, et puudu on ka silk.
Saime lahendatud mured,
nüüd pidu vahva tuleb!

Käes on rahvustoidufest,
kama ja leib olema peab laual,
nagu ütleb meie manifest.

Mõõtu saab võtta mitmel alal,
kes on parim, see saab kingiks rahvuskala.
Juba avatud ongi toiduala,
sealt saab sinki, sealt saab leivapala.

Võistlusalal oli lõbus,
seal ära joodi kogu mõdu.
On mul ema alles tubli,
tal kasvab küla parim ubin.

Kerli Tammeväli
Tudeng


Eesti gurmee

Silk silkas üle laua,
mõdu mõnuledes vaatas
kuis leib see ootas kaua -
silku ootas, rind täis lootust
aga silgul oli kama
ubinast ta hoolis hoopis...

Sirle Kivihall, töötaja


korjan usinalt ubinatelt ussikesi
kes
nagu silgud pütis
.
istuvad kohe kogukonna kaupa
seal
sest õun mekib
.
kuuma mõdu moodi mekib
jah
ja kama tahaks
.
ja kama kõhtu kosutaks
kui
vana vettinud leib
.
see kauss küpsetamata kosutust
ei
pole magusamat haput

Säde Liis Nelke, tudeng


Mõnuleja

Kõht paljas keset rõdu, käes on soojaks läinud mõdu
Kõrval väiksel laual väike taldrik, millel üksik silk
Eelmistest maandund lõuale üks rasvatilk
Rõdu alt mööda läheb beib, silmad punnis vahtides, kurku läheb leib

Läkastab ja röhatab ning leiva välja köhatab
Pole vahet, täitsa kama, käitub nagu kõik oleks sama
Istub jälle maha haarab korvist miskit, milleks ubin
Vabal päeval ennast käest lasta võib ka tublim

Keron Sepp, töötaja


Kui mina ennemuiste elan'd Kalevipoja aal
siis üks hää mõdu olla wõiks omal kohal
Jalutuskäigul üle wana wäsin'd silla
Wändra köstrimaja aiast haaranud ühe ümarama ubina
Kui mina ennemuiste elan'd vanaeestlase aal
siis mina õhtul kodus laua taha potsatan'd
Videviku eel söön leiba mida sulane ahjus küpsetan'd
ja silku, mida ikka ise hoolega soolatan'd
Eks wast olla see wanaeestlase elu kõikse parem
kui kama jaoks hapupiima wõtta oli oma tarest.

Vivian Tamm, tudeng


Akrostihhon

Eesti keele sõnastikus
Eesti nimede registris
Suurbritannia kõrvuti on
Talumajaga.
Iidne ubin linnahoovis
Kama Brändon süüa soovis
Esivanemate moodi
Eesti piimaga.
Laagerdunud maik on mõdul
Elizabeth on kuulnud rõdul
Soolasilku eelistada tuleb
Taluleivaga.

Merilin Kotta, töötaja


Koduleib

Soe lõhnav leib mu laual
ise soolatud soolasilk
juurde kannuga külma kama
puudub vaid koorene või…
Memm tegi ubinakooki
kui olin väikene veel
ise tegi ta mõdu ja sõira
keetis mul aedliivateed.
Mu memme ei ole enam
on jäänud vaid mälestus,
sellest mis oskas tema -
see hääbub - aeg on meil uus.
Annab teisi trende ja kombeid
aeg muutub ja muudab meid.
Tähtis pole see, mis kord tuleb,
kuni laual on KODULEIB.

Eveli Volmre, tudeng


silkasid mu silme eest,
lootsid: "ta ei näe,"
nüüd mind õngitsed sa veest,
andsin näpu,
võtsid käe

kauneid sõnu ritta laod,
sinu leivanumber
mul on kama, lürbin mõdu,
puuduvad mul
tunded

nüüd viimne ubin langeb ja
üks kukkus vist sul pähe
sest sinu juurde tagasi
ma iialgi
ei lähe

Katariina Renate Parksepp, tudeng


Kakerdab mees, peas kilk
taskus ubin ja soolasilk
tükk kuivanud leiba ja mõni sent.
Kas kodumaine eksperiment?
Eluheidik on definistioon
tarbib “kama”, kas mõdu ei joo?
Samas kõigil on üsna kama
elab, sureb või niisama jamab.
“Ostetud” eestlase identiteet
ükskord me võidame niikuinii veel!

Eveli Volmre, tudeng