Katrin Tiidenberg: „Ära oota, et ükski institutsioon sind vastu armastaks“
Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi osaluskultuuri professoril Katrin Tiidenbergil täitub tänavu märtsis 10. tööjuubel. Selle puhul jagab Katrin meiega oma mõtteid ja olulisi nõuaandeid.
Sul täitub märtsis 10 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas Sa Tallinna Ülikooli tööle sattusid?
Astusin sotsioloogia doktorantuuri ja seal oli võimalus osaleda õppetöös. Esimene kogemus oli hea. Mulle meeldis ja tudengid ning instituut jäid rahule ja sealt edasi alustasingi lektorina.
Nende aastate jooksul näeb ja kogeb ühes organisatsioonis nii mõndagi. Kuidas on Sinu arvates Tallinna Ülikool muutunud?
Olen Tallinna Ülikooli üle uhke.
Olles töötanud ja õppinud mitmes erinevas akadeemilises institutsioonis paljudes erinevates maailma paikades pean ütlema, et olen Tallinna Ülikooli üle uhke. Minu meelest on ülikool viimase kümne aasta jooksul hästi juhitud ja tulemuseks on aina konkurentsivõimelisem, kõrgetasemelist teadustööd toetav ja loov, õpetamisele ärksalt lähenev institutsioon. Teatavad konarused on ka muidugi esinenud, aga eks need on vältimatud. Hindan Tallinna Ülikooli paindlikkust ja võimet olla otsustes, reeglites ning nende muutmises (meie enda ja Eesti väiksust tugevuseks pööravalt) nõtke. Usun, et on väga oluline seda mitte kaotada. Institutsiooni eesmärk peaks olema alati oma töötajat ja talenti võimestada, pakkuda kasvamist toetavat sõrestikku, mitte puuri. Need on eemalt vaadates sarnased, aga ainult eemalt.
Millised peaksid olema ülikooli järgmised eesmärgid?
Kõigi Eesti ülikoolide ees seisab vajadus leida jätkusuutlik ent samas mitte hingesöövitav tee piiratud teadusrahastuse, õpetamise riikliku rahastamispoliitika ja pedagoogiliste paradigmamuutuste vahel – sellest peaks lähtuma ka eesmärgid. Mulle tundub, et Tallinna Ülikoolis käib aktiivne tegevus selleks, et Eesti haridus-, ja teadusmaastiku tulevikku aktiivselt vormida, et mitte end ühel päeval tundmatuseni muutunud olukorrast avastada. Ja nagu eelnevalt juba mainisin, minu meelest on Tallinna Ülikooli peamine eelis nii tööandja kui ka teadus-, ja haridusasutusena paindlikkus ja säilenõtkus, millest tuleks iga hinnaga kinni hoida. Mitte lasta produktiivsuse ja süsteemsuse sireenilauluga jäikade struktuuride ja nüristava paberimajanduse maile võrguda.
Milline on olnud suurim väljakutse, millega oled oma ametikohal silmitsi seisnud? Kuidas see lahenenud on?
Enda ja kolleegide kogemustele toetudes tundub, et päeva lõpuks on akadeemilistel töökohtadel konkreetsest teemast või valdkonnast sõltumatult suurimaks väljakutseks lahknevused ootuste ja tegelikkuse vahel. Ma ei tea ühtegi teadlasest kolleegi, kes ei oleks mingil hetkel pidanud hakkama saama täiesti laastava pettumusega – süsteemis, institutsioonis, inimestes. Ja kuna meie töö on nii suurel määral põimitud meie identiteedi ja enesenägemusega tähendab see paratamatult pettumust iseendas. See omakorda tekitab kibestumist, mida on väga raske seedida ja mis läheb väga visalt üle. Kõige parem nõu, mis ma kunagi saanud olen on, et „ära oota, et ükski institusioon sind vastu armastaks“. Mulle tundub see äärmiselt asjalik, kontekstualiseerida aitav nõuanne. Ja ma ei näe ka vastuolu selle vahel, et ütlen, et ma olen Tallinna Ülikooliga rahul ja selle üle uhke. Ja samas, et institutsioonid (ülikoolid, akadeemiline sfäär kui selline) ei vääri meie armastust, sest nad pole vastuarmastuseks võimelised ega selleks loodud. See omakorda aitab meeles hoida, et elu koosneb rohkemast kui tööst. Isegi kui su töö on erakordselt huvitav, inspireeriv, rahuldust pakkuv, oluline ja väärtuslik. See aitab ehk elu siiruviirulisemalt elada, millest võidavad päeva lõpuks kõik – nii indiviidid kui ka institutsioonid.