Kersten Kattai: „Järgmise arenguperioodi siht võiks olla inimene“
Sel märtsikuul tähistab 15. tööjuubeli täitumist ühiskonnateaduste instituudi avaliku halduse lektor Kersten Kattai. Uurisime Kerstenilt, kuidas on Tallinna Ülikool selle aja jooksul muutunud ning mis peaksid olema ülikooli järgmised sihid.
Sul täitub märtsis 15 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas Sa ülikooli tööle sattusid?
Õpingute käigus jäin magistrantuuris kuidagi silma professor Georg Sootlale, kes värbas mu alguses oma uurimisrühma projektidesse, sealt edasi asusin instituudi teadusassistendiks ja hiljem õppejõuks.
Nende aastatel jooksul näeb ja kogeb ühes organisatsioonis nii mõndagi. Kuidas on Sinu arvates Tallinna Ülikool muutunud?
Ülikool on muutunud administratiivselt professionaalsemaks, aga ka üksjagu bürokraatlikumaks. Minu arvates ülikool ei ole kasvanud nii palju, et peaksime administratiivseid reegleid seadma rangemaks kui need on kõige kangemas avaliku sektori asutuses. Ülikoolis töötavad valdavalt sellised loomingulised inimesed, kes vajavad teatud kaootilisust, milles ise see õige ja parim tee leida.
Kuhu me suundume? Millised peaksid olema Tallinna Ülikooli järgmised sihid?
Järgmise arenguperioodi siht võiks olla inimene – töötaja, üliõpilane, ühiskonna liikmed laiemalt. Viimasel 15 aastal on ülikool väga palju kasvanud füüsilises keskkonnas – sel ajal on valminud kõik uued hooned (Astra, Nova, Vita, Mare paar aastat varem) ja vanadest majadest on alles peamaja (Terra) ja osaliselt keeltemaja (Silva) nagu neid vanasti kutsuti. Selles on ehk liialt varju jäänud inimestele suunatud pool.
Peaksime püüdlema, et ilusates hoonetes toimetaksid õnnelikud ja väärtustatud inimesed.
Mis on möödunud aastatest Sulle kõige eredamalt meelde jäänud?
Mingit üksikut sündmust või seika ei oskagi eraldi välja tuua. Meeles on mitmed värvikad kolleegid ja õppurid.
Milliste tööalaste saavutuste üle oled Sa kõige uhkem?
Üldisemalt kui kohtan enda juhendatud vilistlasi erialasel tööl asjalikult toimetamas. Konkreetsemalt kolleegidega ühise pingutusena välja antud eestikeelsete avaliku poliitika kujundamise kõrgkooliõpikute üle.
Mis Sind motiveerib ja inspireerib?
Ei olegi vist väga suur üllatus, et uued teadmised ja uued olukorrad. Ma vihkan rutiini ja üheülbalist tegevust. Siin on ka teatud vastuolu teadlase tööga. Ühest küljest ootus ja avatus uutele tegevustele ja teadmistele, teisalt rutiin ja üksindus artiklite kirjutamisel ja lõputul lihvimisel. Õnneks üliõpilased on igal sügisel uued.