Kersti Kriisk: „Ülikool on andnud hindamatu võimaluse teha koostööd tarkade ja andekate inimestega“
Septembris tähistab enda 15. tööjuubelit ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltöö lektor Kersti Kriisk.
Kuidas Sa ülikooli tööle sattusid? Mis pani Sind toona just Tallinna Ülikooli valima?
Tallinna Ülikooli tööle saamine läks ootamatult loogilist rada. Kui umbes 15 aastat tagasi sai otsustatud, et sotsiaalnõunikuna omavalitsuses töötamise jätkamiseks ja karjääriredelil tõusmiseks on oluline omanda erialane magistrikraad sotsiaaltöös. Valikuid oli kaks kas Tartu või Tallinna Ülikool, mis mõlemad pakkusid kaugõppevormis magistriõpinguid. Otsus Tallinna Ülikooli kasuks oli pragmaatiline – kuigi mõlemad ülikoolid asusid minu toonasest elukohast enam-vähem samal kaugusel ning õpingutes osalemiseks oli enamasti vajalik auto, siis Tallinnasse sõiduks oli siiski olemas ka ilma ümberistumise vajaduseta ühistranspordi alternatiiv. Ootamatu ettepanek kaaluda doktoriõpinguid lõi segi senised plaanid ning sealt edasi oli juba otsus kolida Tallinna ja asuda lisaks doktoriõpingutele tööle ka Tallinna Ülikooli.
Mis on aastate jooksul olnud Sinu karjääri suurimad väljakutsed? Aga suurimad õnnestumised? Millistest kogemustest oled kõige enam õppinud?
Seni on suurimaks väljakutseks ja lõpuks ka õnnestumiseks doktoritöö, mis valmis aastal 2020 ja sai endalegi ootamatult mitmeid esiletõstmisi ning isegi riikliku preemia. Samas arvan, et nii suurimad väljakutsed kui ka õnnestumised on minul akadeemilises karjääris alles ees. Ühe väljakutsena saab siiski välja tuua, et kui enamus peab sotsiaaltöö uurimise oluliseks suunaks vaid kvalitatiivset lähenemist ning uurimismeetodina (süva)intervjuud, siis kuidas sobituda sotsiaaltöö teadusesse ja uurimismeeskondadesse kui sinu tugevus on selgelt numbrid ja kvantitatiivne lähenemine.
Mis teeb akadeemilise karjääri Sinu jaoks atraktiivseks? Mis teeb ülikoolist Sinu arvates atraktiivse tööandja?
Ülikoolis töötamise eeliseks on akadeemiline vabadus – ma saan valida just uurimissuundi vastavalt oma soovidele, kuid saan anda ka panuse nii sotsiaaltöö praktikasse kui ka sotsiaalpoliitika kujundamisesse. Ülikool on andnud hindamatu võimaluse teha koostööd tarkade ja andekate inimestega, kellelt on palju õppida. Minu jaoks teeb ülikoolis töötamise veel atraktiivseks võimalus rahvusvaheliseks suhtluseks ja võimalused välismaal praktiseerimiseks. Mul on olnud võimalus end täiendada mitmel korral pikemalt (terve semestri) Stockholmis, mis kujunes lõpuks minu jaoks märgilise tähtsusega sündmuseks, mis kinnitas minus soovi akadeemilise karjääri järgi. Isiklikult on ülikool andnud mulle lõpuks võimaluse ühendada kaks professionaalset mina – statistik ja sotsiaaltöötaja. Sest minu esimene kõrgharidus kuni magistrikraadini on matemaatiline statistika ning senine karjäär (omavalitsuste) sotsiaaltöö valdkonnas seda ühendamist ei võimaldanud. Kuigi tihti sotsiaaltöö teaduse koolkondades alahinnatakse kvantitatiivse andmeanalüüsi oskusi ja numbreid, saan siiski rakendada sünteesitult oma mõlema professionaalse mina tugevusi oma igapäeva töös ning sotsiaalpoliitika kujundamisel.
Kuidas Sa saavutad töö ja eraelu tasakaalu? Milliste tööväliste tegevustega endal sära silmis hoiad?
Mulle meeldib matkata nii Eestis kui ka Euroopas, aga miks ka mitte kaugemal. Mina olen selline mini-seljakotiga ühepäeva matkaja, kuigi üks matkaperiood võib kesta umbes nädala. Ootan ja naudin võrratuid vaateid, mida erinevad matkad pakuvad, seda nii looduses kui ka linnades. See on midagi mida peab ise kogema, sest samast vaatepunktist tehtud pildid ei anna 10%-gi sellest mida kohapeal tajub. Lisaks on hetkel minu hallata suhteliselt suur majapidamine ja aed. See annab võimaluse pidevalt õppida midagi oma kätega ise valmis tegema ning siis selle üle uhke olla. See on väga heaks alternatiiviks õppejõu tööle.