Meidi Sirk: Olen rõõmus, et olen ülikooli jõudnud, hoolimata oma varasemast haridusteest

Meidi Sirk, filosoofiadoktor kasvatusteaduste erialal, kutsehariduse dotsent, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut

Haridusteed alustasin kodulähedases pisikeses Kõpu Põhikoolis. Juba siis tekkis mul huvi rõivaste valmistamise vastu, sest meil oli väga hea käsitööõpetaja. Õmblemisoskus polnud tol ajal minu jaoks mitte ainult huvipakkuv, vaid ka vajalik – poest polnud alati võimalik riideid osta ning kõige stiilsemalt riietusid need, kes ise õmblesid.

Viljandis gümnaasiumi matemaatika-füüsika süvaõppeklassis käies teadsin, et tahan tulevikus tegeleda kas rõivaste või sisekujundusega. Otsustasin minna õppima Tallinna Kergetööstustehnikumi, kust sai rõivatööstuse vallas kõige mitmekülgsema hariduse –  alates lõigete koostamisest kuni esemete turundamiseni. Mind paelus eelkõige lõigete konstrueerimine ja modelleerimine, kuna see ühendas joonestamise ja matemaatika, mis olid gümnaasiumis mu lemmikained.

Rõivaste konstrueerimist ja modelleerimist õppides avastasin õpetajaameti täiesti uue külje. Varem piirdus mu arusaam üldhariduskoolide õpetajatega, kuid kutsekooli õpetajad olid hoopis teistsugused – entusiastlikud, ägedad ja inspireerivad, oma kutsevaldkonna spetsialistid. Nende eeskuju innustas mind pärast eriala lõpetamist õpinguid jätkama, et ka ise kutseõpetajaks saada. 

Pärast kutsekooli lõpetamist sain kohe tööle ateljeesse, kus õmmeldi ka võistlustantsukleite. Üks klientidest oli varieteetrupi juht ja koreograaf, kellele pidin paaril korral kleidid väga kiiresti valmis tegema. Ilmselt jäid mu oskused talle silma, sest kui lahkusin ateljeest töölt ja asusin ülikooli kutsepedagoogikat õppima, võttis ta minuga ühendust. Nii hakkasin tema trupile eraviisiliselt esinemisriideid õmblema ja kaunistama. Aeg-ajalt disainisin ja õmblesin ka pidu- ja pulmakleite ning igapäevarõivaid.

Lisaks õppimisele ja esinemiskostüümide valmistamisele hakkasin tasapisi ka ise õpetama. Ülikoolis töötades ja üliõpilaste lõputöid juhendades tundsin, et vajan rohkem teadustööalaseid teadmisi ja oskusi. Nii astusingi doktorantuuri. See aeg oli raske – meelelahutusest loobusin ja sageli jäin magama teadusartikleid lugedes.

Kurb küll, aga teatud mõttes päästis mind ületöötamisest 1. tüüpi diabeedi diagnoos. See muutis minu jaoks kõike – ja heas suunas. Kuigi tegemisi ja stressi oli palju ning aega vähe, pidin tervise huvides hakkama iga päev sporti tegema. Käisin sagedamini jooksmas ja alustasin jõutreeningut. See mõjus mu tervisele hästi ja aitas toime tulla kiire õppimis- ja töötempoga, tagades vaimse ja füüsilise tasakaalu. Nui neljaks tegin teadustöös puhkepause ja tõmbasin tossud jalga. See küll katkestas hetkeks mu mõttevoo, aga pärast sportimist oli pea selgem ja enesetunne värskem.

Olin alustava teadlasena justkui õnnesärgis. Kui kirjutasin doktoriõppe alguses enda esimese teadusartikli, võeti see peale täiendusi hästi vastu ja avaldati. See andis mulle tohutult indu juurde teadusega edasi tegeleda. Ka teise ja kolmanda artikliga läks hästi – üks sai riiklikul konkursil teise ja teine esimese koha. Iga uue artikliga kasvas mu tahe teadustööd teha. Tajusin, kui põnev on lugeda teooriaid ja mõelda, kuidas need haakuvad minu enda uurimistööga. 

Olen rõõmus, et olen ülikooli jõudnud, hoolimata oma varasemast haridusteest. Mul oli ülikooli suhtes palju väärarusaame ja hirme. Maakoolist tulles ei olnud mul head võõrkeelteoskust – meil polnud isegi inglise keele õpetajat. Kartsin ka kirjutamist, sest ma polnud õppinud funktsionaalselt lugema. Aga kõik on õpitav, kui on tahet. 

Vahel arvatakse, et kutsekool on haridustee lõpp, aga minule oli see algus. Põnev on mõelda, et olen läbinud kõik haridustasemed – alustasin väikesest maakoolist ja jõudsin järjest suurematesse õppeasutustesse.

Mõnikord näen siiani laval mõnda oma ammu õmmeldud esinemiskostüümi või pidukleiti. See tekitab südames sooja tunde. Rõõmustan, et need esemed on endiselt alles ja kasutuses. Tegelen rõivavaldkonnaga siiani – küll väikeses mahus ja pigem hobikorras. Viimati disainisin, õmblesin ja kaunistasin iluvõimleja võistlustrikoo oma tütrele. Need õpitud oskused jäävad kogu eluks!

Minu töö suurimad naudingud:

• Ülikool pakub rohkelt võimalusi nii tööalaseks kui ka isiklikuks arenguks – siin ei saa kunagi paigale jääda ega manduda.
• Mulle meeldib andmetega töötamine ja nende analüüsimine.
• Tunnen rõõmu ja rahulolu sellest, kuidas kutseõpetajate ettevalmistus muutub üha teaduspõhisemaks – ka tänu minu teadustööle.

Karjäär:

• Rõivaste konstrueerija ja modelleerija – 10 aastat
• Teadlane – 15 aastat

Haridus:
2021  Tallinna Ülikool, filosoofiadoktor kasvatusteaduste erialal
2007  Tallinna Ülikool, pedagoogika magister (kutseõppedidaktika)
2003  Tallinna Pedagoogikaülikool, kutseõpetaja
2000  Tallinna Kergetööstustehnikum, rõivaste konstrueerimine ja modelleerimine (kutseõpe)
1997  C. R. Jakobsoni nimeline Gümnaasium
1994  Kõpu Põhikool