Merike Sisask: Suitsiidiuuringud on tegelikult heaolu-uuringud

Merike Sisask, sotsioloogiadoktor, sotsiaaltervishoiu professor, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut

Sattusin pärast keskkooli juurat õppima üsna juhuslikult. Oleksin tahtnud juba siis psühholoogiat õppida, kuid seda sai omandada vaid teise kõrgharidusena. Nii valisingi endale eriala välistamise meetodil. Kõrvale jäi arstiteadus, metsandus ja agronoomia ning sõelal oli juura – võis õppida. Juba poole peal sain aru, et õigusteadus pole päris minu tee. Pooleli jätta ma õpinguid ei julgenud. Olin n-ö tubli laps ja lõpetasin kooli. Lõputöö aga kirjutasin juba psühholoogiast – analüüsisin õigusteaduskonna üliõpilaste isiksuseprofiile.

Tööelu alustasin kohtupsühholoogia eksperdina. Kui taastati Eesti vabariik, hakkasin tegelema äriõigusega. Karjäär edenes, aga sisemine rahulolu oli puudu. Minu viimane ametikoht ettevõtte juristina oli Saku Õlletehases, kus mind väga hoiti ja hinnati. 

Siis sain kolmanda lapse ja jäin koju. Töölt eemal olles oli aega tegeleda sisevaatlusega ja küsida endalt: mis minust saab? Otsustasin karjääripöörde kasuks. Leidsin ajalehest psühholoogia erakooli kuulutuse ja otsustasin minna õppima. Tundsin end küll üsna kõhedalt, sest ei teadnud, kas teen õige valiku ja kas mul on tagasiteed. Juba esimestes loengutes sain aru, et seda rada ma tahangi minna. Peale kolme aastat õpinguid sain psühholoogilise nõustaja kutse. 

Töötasin nõustajana viis aastat. Seejärel sattusin suitsiidiuurija professor Airi Värniku juurde suitsidoloogia instituuti teadusuuringuid tegema. Küsitlesin inimesi, kes olid suitsiidikatse järel haiglasse sattunud. Alguses mind ei huvitanudki nii väga selle töö teaduslik külg, vaid hoopis praktiline pool – inimeste lood. Andmete kogumine sarnanes nõustajatööga. Intervjuudest kogunes hilisema doktoritöö materjal, kuigi siis ma seda veel ei teadnud. 

Kui hakkasin teaduse vastu rohkem huvi tundma, sain aru, et ma ei saa võrdselt hästi tegutseda teadlase ja nõustajana, et olla endaga rahul. Nõustajana pead pidevalt käima koolitustel või mõnd teraapialiiki juurde õppima, mis nõuab aega ja pühendumist. Ka teadustöö võtab palju aega. Nii olingi valiku ees ja otsustasin pühenduda teadusele. Omandasin Tartu Ülikoolis magistrikraadi rahvatervishoius ja seejärel Tallinna Ülikoolis doktorikraadi sotsioloogias. 

See, et ma suitsiidikäitumise ennetust hakkasin uurima, oli juhus. Tänu suitsiidiuurijale Airi Värnikule, kes oli mu ammune tuttav üliõpilasajast, kasvas mu huvi. Mind tõmbasid selle teema juurde eelkõige kaks asja. Esiteks on suitsiidikäitumine ühiskonnas tabuteema, millega on seotud palju valearusaamu, kuigi igal aastal võtab endalt Eestis elu umbes 200 inimest. Teiseks on suitsiid pikema protsessi viimane ja väga meeleheitlik traagiline samm. Mind hakkas teadlasena huvitama, kust see protsess alguse saab. Soovisin välja uurida, millal saab alguse see, et inimese heaolu hakkab vähenema ja pahaolu suurenema. Praegu on minu uuringute fookus pööratud eelkõige selle protsessi alguspunktidesse. 

Suitsiidiuuringud on tegelikult heaolu-uuringud. Suitsiidikäitumine ja heaolu on ühe skaala kaks erinevat otsa. See on hämmastav, kui kergelt võib toimuda libisemine heaolust skaala teise otsa. Minu töö eesmärk on seda libisemist ennetada. 

Olen hetkel kaasatud mitmesse olulisse sotsiaalalgatusse, millel on potentsiaali midagi muuta. Teadlaseks saades see ei olnud minu suur siht. Elu on need uksed mulle avanud ja kaardid kätte andnud ning ma pole öelnud „ei“.

Kuigi juura polnud minu tee, tulid õigusteaduse õpingud kasuks. Omandasin õigustekstide lugemise oskuse. Õppisime loogikat kasutama, süsteemselt mõtlema, analüüsima ja argumenteerima. Olen nendest oskustest teadlasena palju võitnud. Leidsin kursusekaaslaste seast endale olulised inimesed, sealhulgas elukaaslase ja laste isa.

Samuti on mulle teadlasena väga palju kasu toonud nõustajatöö. Tänu sellele kogemusele on mul inimkeskne vaatepunkt – ma ei ole elukauge teoreetik. Tean, et numbrite taga on lood.

Teadlase rõõmud:

• Mind rõõmustab, kui mu õpilastel ja doktorantidel läheb hästi. 
• Mulle meeldib õppejõud olla. 
• Minu unistus teadlasena on, et inimeste toimetulekuvõime ja säilenõtkus igapäevaelus oleks selline, et nad ei murdu. Kriisid ja tagasilöögid on elu loomulik osa, siis on ootuspärane, et toimetulek mõneks ajaks halveneb. Oluline on, et inimesel oleksid enda sees ja ümber abimehhanismid, mis teda jalule aitavad. Kui saan kaasa aidata muutusele ühiskonnas – et inimesed on enesesõbralikumad ja kogukond toetavam, nii et vajatakse vähem psühholoogi abi –, olen midagi olulist teinud.

Karjäär: 

• Jurist – 10 aastat
• Psühholoogiline nõustaja – 5 aastat
• Teadlane – 24 aastat

Haridus:
2011  Tallinna Ülikool, sotsioloogia doktor
2005  Tartu Ülikool, rahvatervise magister
2003  Professionaalse Psühholoogia Erakool, psühholoogiline nõustaja
1991  Tartu Riiklik Ülikool, bakalaureusekraad õigusteaduses
1986  Saku Keskkool