Peeter Normak – 45 aastat Tallinna Ülikoolis 

Sul täitus äsja 45 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas Sa ülikooli tööle sattusid? 

Olin aspirantuuris Lomonossovi-nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis. Peale selle lõpetamist pakuti Tartu Riiklikus Ülikoolis mulle töökohta sealses arvutuskeskuses ning elukohta ühiselamus. Kuna aga tollane pedagoogilise instituudi rektor Kalev Koger pakkus õppejõu ametikohta ning mul oli olemas ka elukoht (olen Tallinnast pärit), siis oli otsus kindel.

Nende aastate jooksul näeb ja kogeb ühes organisatsioonis nii mõndagi. Kuidas on Sinu arvates Tallinna Ülikool muutunud? Kuhu ülikool Sinu arvates suundub ja mis peaksid olema tuleviku sihid?

Suurim muutus on toimunud teadus- ja arendustegevuses ning rahvusvahelises koostöös. Nõukogude ajal oli artikli avaldamine rahvusvahelises ajakirjas terve epopöa: taotlus tuli esitada ülikooli eriosakonda, misjärel jätkas see ringkäiku mööda taotlejale saladuseks jäänud instantse ja lõppes hulga allkirju sisaldava „ekspertiisiaktiga“. Vähe sellest, tippajakirjadele esitatavad artiklikäsikirjad ei tohtinud sisaldada käsikirjalisi sissekirjutusi, vaid kõik erisümbolid pidid olema kirjutusmasinal trükitud. Tallinnas õnnestus mul sarnane kirjutusmasin tollal leida vaid Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist. Sellist nähtust nagu rahvusvahelised koostööprojektid ei esinenud üldse.

Olulised muutused on toimunud ka üliõpilaste õppetöösse suhtumises: tollal olid kodused ülesanded üldjuhul ära tehtud, keeruliste teemade puhul sooviti täiendavaid konsultatsioone, eksamiteks oli korralikult ära õpitud. Sellel, et tänapäeval see üldjuhul enam nii ei ole, on ilmselt mitmed objektiivsed põhjused: ülikooli asub õppima oluliselt suurem osakaal earühmast, paljud võimekad ja motiveeritud koolilõpetajad lähevad õppima välisülikoolidesse, võimalused ülikoolivälisteks tegevusteks – sh töötamiseks – on oluliselt laienenud jne.

Ülikooli suundumusi kirjeldab minu arvates üsna adekvaatselt ülikooli arengukava, mille vaid kaheleheküljeline põhitekst määratleb olulisima. Arengukava edukaks täitmiseks vajaliku ressursi saamise perspektiivid näivad samuti paremad olema kui need alles hiljuti olid. Edasise osas loodan väga, et ka Eesti ühiskond laiemalt väärtustab haridust ja teadust üha enam, ja ka panustab sellesse üha enam.

Mis on möödunud aastatest Sulle kõige eredamalt meelde jäänud?

Meeldejäävaid sündmusi on tõepoolest olnud palju: algusaastatel toimunud kogu ülikoolipere ühismatkad, rektorikandidaatide diskussioonid, president Lennart Meri ja Türgi president Süleyman Demireli ülikoolikülastused, juba 1990-ndatel alanud suurte rahvusvaheliste koostööprojektide täitmine, Eestis esimese ingliskeelse IT-valdkonna magistrikava käivitamine, üliõpileste lõpuaktused, instituudi mitmed ühisüritused, kunagised kuni õhtutundideni kestnud suulised eksamid, „peda peod“ kuhu mind kui noort õppejõudu silma peal hoidma delegeeriti, nõukogude ajal toimunud „valimised“ (ülikooli ruumides oli lähipiirkonna elanike jaoks valimisjaoskond). On olnud ka omapäraseid juhtumeid. Näiteks selleks, et ühe Euroopa Liidu vahenditega arvutiklassi ostmisel rakendataks 0% käibemaksumäära, esitasime peaministrile (tollal Mart Laar) taotluse, mille ta rahuldas. Seepeale teatas maksuamet, et selline otsus ei ole peaministri pädevuses, kuid jättis käibemaksu siiski sisse võtmata.

Mis Sind tööalaselt kõige enam innustab?

Kolleegide toetus. Ja muidugi teadmishimulised ning pühendunud üliõpilased.

Milliste tööväliste tegevustega Sa endal sära silmis hoiad? 

Olukorras kus magistriõpe toimub nädalavahetustel, digitehnoloogiate instituudis ka pühapäeviti, töövälisteks tegevusteks enam eriti aega ei jäägi. Eks rahuldust paku seegi kui maamajas, kus ma suure osa nädalavahetustest veedan, asjad toimivad. Üle pika aja sai käidud Paides teatris, kus etendusel Konsiilium kasutatud tehisaru lahendused pakkusid unustamatu elamuse. Suurim rõõm on aga lapselastest.