TLÜ blogi

Tiina Tootsi – 15 aastat Tallinna Ülikoolis

Sel lumekuul on Eesti pedagoogika arhiivmuuseumil põhjust rõõmustada, sest arhivaaril ja koguhoidjal Tiina Tootsil täitus muuseumis 15 aastat. Uhke tähtpäeva puhul vaatas ta käimasolevale aastale tagasi ja jagas häid mõtteid ja soovitusi eesolevaks aastaks.

Pilt - Tiina Tootsi

Sul täitus novembris 15 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas Sa ülikooli tööle sattusid? Mäletad, mis pani Sind toona just Tallinna Ülikooli valima?

Tänapäeval saab inimene teha mitu karjääri, sest tööiga on pikk. Minu teenistuskäigus on kaks etappi – töö lasteaias ja koolis ning töö pedagoogika arhiivmuuseumis. Mõte elus midagi muuta tekkis siis, kui pere noorim laps lõpetas lasteaia ja läks kooli, mina aga olin astunud 40. eluaastatesse. Siit-sealt kostis arvamusi, et tööandjad hindavad haridust mingil praktilisel erialal ja et aastaid või aastakümneid tagasi omandatud haridus, eriti humanitaaraladel, võib olla aegunud. Mina olen lõpetanud Tartu Ülikoolis ajaloo eriala koos õpetajakoolitusega, enne seda õppisin Tallinna Pedagoogikakoolis lasteaiakasvatajaks (just sellise nimetusega kutse ma sain). Nüüd otsustasin oma haridust värskendada ja end täiendada. Pidasin südamelähedaseks arhiivinduse valdkonda ning leidsin enda jaoks sobiva lahenduse – minna õppima sekretäritööd Tallinna Majanduskooli sessioonõppes. Sekretäride koolituses on ju dokumendihaldus ja arhiivindus olulisel kohal. Kui nägin ajalehes Tallinna Ülikooli Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi töökuulutust, teadsin kohe, et see on midagi, mis on väga „minu“. Tundus, et mu haridustee on olnud ettevalmistus just selles kohas töötamiseks. Kandideerisin ja mind kutsutigi tööle.

Kuidas näeb välja Su praegune tööpäev?

Ajaliselt on tööpäevades kõige rohkem arhiivmuuseumile annetatud materjali sorteerimist, süstematiseerimist ja andmebaasis kirjeldamist; oluline on ka uurijate teenindamine ja abistamine. Sageli tuleb langetada otsuseid, mida võtta arvele ja mida mitte – tahame jäädvustada meie hariduslugu mitmekülgselt, nii et uurijatel oleks võimalik taasluua tõepärast pilti, ent mahu osas tuleb pidada mõistlikku piiri. Kaalutlemisel on abiks see, et mulle pole päris võõras ei õpetaja, ajaloolase ega dokumendihalduri vaatenurk, nüüdseks on lisandunud ka mõningane vilumus.

Kuidas Sa saavutad töö ja eraelu tasakaalu?

Proovin tööasju mitte koju kaasa võtta ja vastupidi. See pole alati kerge, sest inimene on ikka üks ja sama.

On Sul kolleegidele mõni soovitus, kuidas sellisel kiirel ajal rahu säilitada ja uuele aastale vastu minna?

Ma ei ole hea nõuandja, sest kaldun ise pabistama. Kiiretel ja keerulistel aegadel proovin n-ö astuda sammu tagasi ja meelde tuletada eesmärki. Selle valgel võib oma elust nii mõnegi „haru maha lõigata“. Kui on tunne, et ei saa kõigega sellisel moel hakkama, nagu tahaksin, püüan end lohutada lihtsalt sellega, et ega midagi väga hullu juhtu – Maa selle asja pärast nüüd küll orbiidilt ei lahku. Jõuluajaks soovin endale ja teistele, et saaksime kas või veidikeseks lubada endale aja maha võtmist ning rahuldusega tõdeda, et hetkel ei istugi kuklas kohustusi.

Kuidas Sa sellele aastale tagasi vaatad ja mis mõtetega sammud uude aastasse? Millised hetked on sellest aastast kõige eredamalt meelde jäänud ning mis on ehk selle aasta suurimad õppetunnid?

Olen tänulik, et pärast kurnavat ja kummalist koroonaaega saame elada üsna tavapärast elu. Kindlasti jätab mööduvasse aastasse valusa jälje Ukraina sõda, meelde jääb esialgne joovastus üksmeelsest abistamisest. Õppetunniks on see vana tõde, et miski pole iseenesestmõistetav ja peame õppima märkama seda, mille eest on põhjust tänulik olla, näiteks kodu, pere ja töö.