TLÜ koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala vilistlased tähistasid lõpetamise 48. aastapäeva
18. septembril tähistasid koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala vilistlased 48 aasta möödumist Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamisest. Elurõõmust pakatavad, tegusad naised käisid majatuuril ja meenutasid ülikooli aegu üdini positiivse noodiga. Mõistagi nägi ülikoolielu toona välja hoopis teistsugune kui praegu, alustades erinevates linnaosades asuvate õppehoonete vahel rändamisest kuni põnevate aineteni, mida tänapäeval alushariduse pedagoogika nimekirjas enam ei kohta. Elu väljaspool õpinguid omas suurt osa kogu ülikooli kogemusest ning särtsakad naised jutustasid meeldejäävaid lugusid sageli toimunud grupiõhtutest, kus mängiti akordionit ning lauldi tunde ja tunde. Samuti meenutati õpilasmalevat, kust nii mõnigi leidis endale elukaaslase. Malevas viibiti muuseas koos selliste nimedega nagu Jüri Krjukov, Peeter Volkonski, Urmas Kibuspuu, Peeter Simm ja Priit Pedajas.
Kohalviibijad tunnustasid kõiki neid juhendanud õppejõude ja sõnasid, et said ülikoolist väga laialdlased teadmised eluliselt vajalikes ainetes. Õpe hõlmas muuhulgas ka farmakoloogiat ja meditsiinialast ettevalmistust, mille raames külastati haiglaid, vaadati protseduure ja erinevaid operatsioone. Ühel korral satuti vaatama ajukasvaja eemaldamist ning osalejad mäletavad, kuidas tudengid ükshaaval teineteise kõrval jala pealt ümber kukkusid. Ka mäletatakse tol ajal noore kirurgi Jüri Männiste ülesrivistusi praktikumis, mille käigus kontrolliti enne ringkäigule minekut kitli pikkust või saadeti küünelakki eemaldama ning küüsi lõikama. Partei ajaloo õppejõud Toomi loengu ajal aga korraldasid tüdrukud miniseelikutes köhatuse saatel sünkroonis jala üle põlve tõstmist, kuni Toom hämmeldunult auditooriumist lahkus, et end koguda.
Tänase Noorsooteatri, endise ENSV Riikliku Nukuteatri rajaja ja näitejuhi Ferdinand Veikega toimunud näitetunnid on vilistlastel samuti eredalt meeles. Koos meisterdati nukud ning etendati lastekodudes ise kirjutatud ja lavastatud näidendeid.
Talvisel ajal toimusid liikumistunnid õues, suusatamas ja uisutamas käidi liuväljal Kadriorus. Liikumise õpetaja, võimleja Tiiu Paud meenutatakse kui ääretult elegantset ja hea rühiga naist, kes armastas oma ala ja tahtis seda õpilastele selliselt ka edasi anda. Tema peale mõeldes lähevad õlad taha ja selg kohe sirgeks.
Naiskooriga käidi Gruusias laulmas ja Armeenias kontsertreisil. Kord juhtus, et tüdrukud ei saanud Tbilisi ülikooli ühikast välja, sest kuuldused nende saabumisest olid levinud ning poiste parv oli ümber ühika. Tolleaegsete tipi ning EKA poistega peeti regulaarseid tutvumisõhtuid.
Kursavanem Taimi Tulvaga eesotsas korraldati nääriõhtuid, kus mängiti lastele päkapikke ja jõuluvana. Lisaks veeti õppejõudude laste lauluringi ning viidi läbi pidusid lasteaedades ja haiglates. See kõik oli osa õppest ja ka ettevalmistusest päris eluks. Ülikooli lõppedes hoolitses Taimi muuhulgas selle eest, et kõik said tööle sinna, kuhu soovisid, sest kolme aasta pikkune töötamine lasteaias oli kõigile lõpetanutele kohustuslik.
Õppejõududest on naistel meeles veel alati rahulik ning tasakaalukas kasvatusteadlane Paul Kees, kelle rahustav maneer ning huumor võttis pinge maha nii mõnelgi eksamil. Kees oli aastatel 1974-1979 Eduard Vilde nim. Pedagoogilise Instituudi esimene eelkoolipedagoogika õppetooli juhataja ja just temaga oli õpilastel esmane kokkupuude ka arvuti ning korrelatsiooni õpetusega aastal 1974. Kusagil Terra majas peitus nimelt arvutituba, kus käidi kätt proovimas andmete töötlemises. Käed käisid muidugi koguaeg, sest osaks õppest oli käsitöö, kus praktiseeriti kõikvõimalikke tolleaegseid tehnikaid: kudumist, heegeldamist, tikkimist, pilutamist. Usinad õpilased istusid tihti loengutes ning lasid kätel käia, mitte sellepärast, et keegi oleks käskinud, vaid see lihtsalt meeldis neile. Voolimise ja kunsti õppejõud Silvia Hanson jagas neidudele Stenbocki majas asuvates tundides teadmisi kunstiajaloost, skulptuurist ja kunstimetoodikast.
Aastate jooksul Ülikoolis omandatu on kahtlemata mõjutanud vilistlaste elu ning valikuid tänapäevani. Oli neid, kes liikusid lasteaiakasvataja ametist edasi metoodikuteks, õpetajateks. Üks on selge, õpe oli väga silmaringi avardav, valmistas naiste sõnul neid ette eluks, kus peab olema valmis ootamatusteks ja paljuski ise oma õnne sepp olema.