Triin Roosalu- 20 aastat Tallinna Ülikoolis
Oktoobris täitus ühiskonnateaduste instituudi dotsent Triin Roosalul 20 aastat ülikoolis töötamist.
Sul täitus 20 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas ülikooli tööle sattusid?
See oli natuke üllatav mulle endalegi: lõputöö juhendaja kutsus, peale seda kui ma tema ettepanekul olin esitanud avalduse doktorantuuri astuda. Kuigi see on nüüd see fraas, mille kasutamist me soouuringutes edukatele pahaks paneme, sest see jätab mulje, et justkui kukkus sülle ja juhtus iseenesest - nagu inimene ei oleks teadlik, milliseid pingutusi ja kelle tuge sel teel vaja on olnud. Minu puhul on lisaks juhendaja ja kolleegide toele võtmerolli kandnud mu pere - mu isa ja ema, kes aitasid ja hoidsid mu lapsi kogu selle aja. Kui TLÜs tööle asusin, oli mu poeg 9- ja tütar 2-aastane. Eriti oluline oli vanemate abi lühemate ja pikemate lähetuste ajal.
Mis on sind siin ülikoolis hoidnud?
Teadustöö tegemise võimalus - uudishimu ilmselt on olnud kõige tähtsam ja võimalus koos kolleegidega päriselt uusi lähenemisi ja mõistmisi kujundada. Loomeprotsess ise on nii inspireeriv ning mul on senini selle ees suur aukartus. Muidugi olen teinekord mõelnud, kas see kaalub üle raskused, kuid keeruline on öelda 'ei' võimalusele kaasa mõelda ja sellega teisigi innustada.
Mis on praegu sinu valdkonnas suurimad väljakutsed?
Ikka see iseenda koha tundmaõppimine teadusmaailmas. Teadustöö sisu mõttes on hetkel suurim väljakutse mõista inimese õppimist ja heaolu mõjutavaid tegureid - fookusega sellel, miks ja mille jaoks me oleme, kuidas eri sfäärides end realiseerime ja millised keskkonnategurid meid kuidas kujundavad. Üsna igavikuline, ma ütleks. Lahkangi oma uurimistöös institutsionaalsete kultuuride muutumist.
Millistest kogemustest oled kõige enam õppinud?
Ikka ebaõnnestumistest eelkõige. Kõige suurem õppimiskoht on vast see, kui vajalik on teadvustada erinevusi mitte ainult inimeste kogemuste, oskuste ja eelistuste, vaid ka neurotüüpilisuse profiili osas. Just igaühe tugevuse märkamine ja kokku toomine aitab tõepoolest jõuda põnevate tulemusteni.
Kust ja kuidas inspiratsiooni leiad?
Minu vaimustus on väga kergesti süttiv ja rahustan oma mahajooksnud energiat kultuurisfääris, mis võimaldab mul end päris-inimesena, ühendatuna tunda.
Lemmik koht maailmas?
Mul on nii raske lemmikuid valida - kõige olulisem on ikka omaenda sees olemine, sest igasse kohta lähen ju iseendana. Nimetan esimesed, mis hetkel tähenduslikuna meelde tulid.
New Yorgi Riverside Park, mis võimaldab olla samal ajal koos ja üksi. Imetleda valgust, vett, päikeseloojangut, pimedust.
Üks mulle väga tuttav India tempel, mille varahommikuses päikesetõusus võivad selgelt paista kaugete mäetippude aimdused, aga ainult loetud hetkede jooksul.
Mu omaenda kodu lähedane meri, mille põhi on aasta lõikes erinev iga päev ja muutub ka päeva jooksul - tõesti, samasse vette kaks korda astuda ei saa!
Märkan, et kui oma lemmik-koha tundele mõtlen, siis see seostub minu ja loodu(se) vahelise ekslusiivse suhtlusega, ilmselt see defineerib minu inimlikku ühendatust kuidagi.