Eesti spordisotsioloog kaardistas oma doktoritöös seeniorite takistusi liikumisharrastusega tegelemiseks
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Peeter Lusmägi kaitseb 6. septembril 2021. aastal algusega kell 13.00 doktoritööd „Täiskasvanute liikumisharrastust mõjutavad tegurid ning kehalise aktiivsuse laiendamise võimalused 50-aastaste ja vanemate eestimaalaste seas“.
Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada täiskasvanud eestimaalaste liikumisharrastuse tasemed erinevates sotsiaal-demograafilistes gruppides ning tuvastada mõjurid ja seeniorite ettepanekud võimalike meetmete osas suurendamaks kehalist aktiivsust 50-aastaste ja vanemate eestimaalaste hulgas. Viieteistkümne aasta jooksul ehk aastatel 2003–2018 suurenes regulaarselt liikumisharrastusega tegelevate täiskasvanute arv Eestis 18% võrra ning 2018. aastal oli vastav näit 46%, Samas on viimaste uuringute andmetel liikumisharrastusest kõrvale jäänud 39% eestimaalastest. Doktoritöö raames läbiviidud uuringu tulemuste analüüs näitas, et 50+ vanusegruppi kuulumisel oli šanss kehaliselt mitteaktiivne olla üle nelja korra võrreldes noorima vanusegrupiga (15–24a).
Oma tervisega mitte rahulolevatel inimestel oli 2,5 korda suurem šanss mitte tegeleda liikumisharrastusega. „Olulised takistused olid sportimise kõrge hind, sportimiskoha puudumine ja transpordi puudumine harjutuskohta jõudmiseks. Ka halb tervislik seisund ja sportimisoskuste ebapiisavus olid langustrendis. Ajapuuduse ettekäände toovad nooremad vanuserühmad, kuhu kuulujad on üldjuhul regulaarses töösuhtes. Vanuse kasvades tuuakse põhjuseks tervise aspekt, kuid samas ei viidata enam nii palju ajapuudusele. Kõikides uuringus osalenud vanusegruppides on läbivaks jooneks huvi ja motivatsiooni puudumine. Üldistatult saab järeldada, et kolm peamist põhjust, mida liikumise vältimisel nimetati, on ajapuudus, tervis ei võimalda ning motivatsiooni ja viitsimise puudus,“ selgitas Lusmägi.
Doktoritöö võttis fookusesse 50+ vanuses eestimaalased ning fookusgrupi intervjuude põhjal selgitati välja seeniorite mõjurid ja ettepanekud, suurendamaks nende sihtgrupi kehalise aktiivsuse määra. Töö teoreetiliseks raamistikuks oli sotsiaalökoloogiline mudel, millele tuginedes selgus, et mõjuriks on individuaalsel tasandil liikumise ja õige toitumise tähtsuse teadvustamine, rõõmu ja naudingu tundmine liikumisest, oma eale ja tervisele sobiva liikumisvormi leidmine. Interpersonaalsel tasandil tehti ettepanek eakate ühistegevusele kaasaaitamine, üksilduse riski maandamine erinevate meetoditega (haridus, peresport, lemmikloomad), samaealiste eestvedajate olemasolu ning juhendajate kättesaadavus. Oluliseks peeti institutsionaalsel tasandil tööandjate koolitamist ja motiveerimist (peresport, tööaja paindlikkus, võimaluste loomine, eeskuju, võistlused), spordiklubide teenusemudelite avardamist ja võimaluste tutvustamist, spordialaliitude motiveerimist (seeniorprogrammide rahastus ja parimate praktikate tutvustamine) ja ka perearstide koolitamist.
Lahenduseks leiti uuringus kogukonna tasandil KOV erilahendused eakatele (info, sporditeenus, juhendajad liikumisradadel ja spordibaasides, osalemistasu, (väli)rajatiste ehitamine ja aastaringne hooldus, info levitamine kogukondlike sündmuste kaudu). Olulise asjana toodi välja poliitilisel tasandil seeniorspordi riiklik rahastamine, prioriteetide ja peamiste lahenduskäikude selgitamine kampaaniate ja meedia abil, eakate tervisega seotud algatuste nähtavuse tõstmine eeskujude kaudu, tasuta iga-aastane kohustuslik tervisekontroll 50+ vanustele inimestele.
Avalik kaitsmine toimub 6. septembril Tallinna Ülikooli saalis M648. Kaitsmist saab jälgida ka Zoomi vahendusel.
Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets ning Tallinna Ülikooli professor ja juhtivteadur Ellu Saar. Oponendid on Tartu Ülikooli kaasprofessor ja Tervise Arengu Instituudi vanemteadur Kenn Konstabel ning Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
