Doktoritöö: Lapse vaimne tervis on seotud teda ümbritseva keskkonna ja hinnangu andja perspektiiviga

Doktoritöö uuris vaimse tervise probleemide ennetust algklassi õpilaste seas ning ühe Eesti koolides rakendatava ennetusliku sekkumise (VEPA Käitumisoskuste Mäng) mõju esimese klassi õpilaste vaimsele tervisele ja õpetajate enesetõhususele. Kuna laste vaimse tervise probleemid võivad erineda kodus ja koolis ning vaimse tervise probleemide hindamist võib mõjutada hinnangu andja taust, uuriti lisaks ka seoseid õpetajatelt, lapsevanematelt ja lastelt kogutud andmete vahel ja taustategureid, mis andmete kokkulangevust prognoosivad.

Kahe õppeaasta jooksul toimunud uuring näitas sekkumise positiivset mõju nii õpilastele kui õpetajale ning tulemustele toetudes võib soovitada VEPA programmi laialdasemat kasutamist Eesti koolides. Metoodikat kasutanud klassides vähenesid õpetajate hinnangul laste käitumise, tähelepanu ja keskendumisega seotud raskused, samuti vähenesid VEPA klasside õpilaste seas üleüldised vaimse tervisega seotud raskused nii esimesel kui ka teisel õppeaastal. Lapsevanemate hinnangute alusel oli teisel õppeaastal näha muutusi VEPA-ga kokku puutunud laste prosotsiaalses käitumises (kasvas hoolivus ja abivalmidus) ja emotsionaalsete raskuste (nt muretsemine, ärevus, nukrameelsus) vähenemisel. Metoodika toetas nii poiste kui ka tüdrukute vaimset tervist, kuid kõige abistavam oli VEPA õpilastele, kellel esimese klassi alguses oli kõrgem risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Kontrollklassides, kus VEPA-t ei rakendatud, taolisi muutusi ei toimunud.

Karin Streimann vaatles uuringus ka VEPA mõju õpetajate enesetõhususele, mis on seotud õpetajate läbipõlemise, stressi ja töölt lahkumisega. „Tulemused näitasid, et õpetajate tõhusus klassi juhtimisel, suunamisel ja õpilaste kaasamisel paranes VEPA klassides märgatavalt esimesel aastal. Tulemused püsisid ka teisel õppeaastal, millest võib järeldada, et metoodika kasutamine ei toeta ainult õpilaste vaimset tervist, vaid mõjutab positiivselt ka õpetaja heaolu,“ lisab Streimann. 

Tulemused näitasid, et lapse vaimne tervis on seotud teda ümbritseva keskkonna ja hinnangu andja perspektiiviga – lapse mured ja käitumine võivad kodus ja koolis erineda, mõned mured võivad ühes keskkonnas tõsisemalt ilmneda kui teises, üks hinnangu andja võib tajuda probleeme tõsisemalt kui teine.  Uuringus ühtisid ligikaudu 70% lapsevanemate ja õpetajate hinnangud selles osas, kas lapsel on või ei ole vaimse tervise probleemide riski. Hinnangud ühtisid enam käitumise, tähelepanu ja keskendumisega seotud näitajate ja vähem prosotsiaalse käitumise osas. Kõige suuremad erisused ilmnesid emotsionaalsete raskuste valdkonnas: 22,1% lapsevanematest arvas, et lapsel on risk emotsionaalsete probleemide esinemiseks, mida ei märganud õpetajad.

„Vähe räägitakse vaimse tervise hindamise keerukusest, sest ka antud uuring näitas, et lapse vaimse tervise kohta antavaid hinnanguid mõjutavad nii sotsiaaldemograafilised tegurid kui keskkonnaga seotud ootused lapse käitumisele ja toimetulekule,“ kommenteerib Streimann ning lisab: „Nii näiteks märkasid vanemad ja õpetajad VEPA klassides erinevaid muutusi laste vaimses tervises: õpetajad panid tähele muutuseid käitumise, tähelepanu ja keskendumisega seotud näitajates samal ajal kui vanemad märkasid muutuseid prosotsiaalse käitumise ja emotsionaalse heaoluga seotud näitajates.“ 

Uuring leidis ka huvitava aspekti, et lapsevanemate ja õpetajate hinnangud lapse vaimse tervise osas ühtisid enam tüdrukute kui poiste osas, mis võib viidata, et tüdrukute käitumise ja toimetulekuviiside osas võivad vanematel ja õpetajatel olla sarnasemad normid võrreldes poistega. See tulemus erineb mõnevõrra teistes riikides läbi viidud uuringutest. Ka mitmed teised tegurid, nagu näiteks peretüüp või pere majanduslik olukord prognoosisid hinnangute sarnasust, millest võib järeldada, et vanema enda pädevus või stressitase on seotud hinnangutega lapse vaimse tervise kohta. 

Kõige haavatavam sekkumise sihtrühm on alati laps, sest temal ei ole enamasti võimalik otsustada, kas osaleda tegevuses või mitte, ega ka võimet hinnata, kas tegevus võib tema jaoks ettenägematuid tagajärgi kaasa tuua. Sellest tulenevalt peab kindlustama, et tegevus ei suurenda riski vaimse tervise probleemide kujunemiseks ja avaldab mõõdetavat positiivset mõju laste heaolule. Seda saab teha eeskätt läbi eksperimentaalse uuringu, mis aitab võrrelda sekkumisrühma tulemuste muutust kontrollrühma tulemustega ja teha usaldusväärseid järeldusi sekkumise mõju kohta.

Ei saa eeldada, et ennetus on alati kasulik ja viib positiivsete muutusteni – maailmas on palju uuringuid, mis on näidanud ennetusliku tegevuse mitteootuspärast mõju või mõju puudumist. Seetõttu on iga ennetusliku sekkumise rakendamine seotud eetiliste küsimustega: kuivõrd muudab sekkumine inimeste elu paremaks ja kas on võimalus, et sekkumine muudab teatud osalejate olukorra hoopis kehvemaks. 

Avalik kaitsmine toimub Tallinna Ülikooli saalis M648.
Kaitsmist saab jälgida ka Zoomi vahendusel.
Doktoritöö juhendajad onTallinna Ülikooli professor Merike Sisask ning Tallinna Ülikooli professor Karmen Toros.
Oponendid on Cardiffi Ülikooli vanemlektor Jeremy Segrott ning Thomas More'i Rakenduskõrgkooli lektor ja teadur Geertje Leflot.
Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.