Nõukogu esimees Taavi Laur aastalõpuintervjuus: tark eluviis aitab suurendada õnnetunnet

Taavi, sina oled Tallinna Ülikooli nõukogu juht. Räägi, millega tegeleb ülikooli nõukogu?

Nõukogu püüab jälgida ülikooli helikopteri vaatest, et näha suurt ja terviklikku pilti.

Ülikoolil kui akadeemilisel asutusel on kaks nõuandvat kogu: senat ja nõukogu. Senat keskendub akadeemilistele teemadele, nõukogu aga finantsidele ja strateegiatele. Nõukogu tegeleb nii järelevalvega kui ka ülikooli tuleviku laiema juhtimisega. Järelevalve tähendab seda, et nõukogu vaatab üle minevikus tehtu – kas kõik on läinud plaanipäraselt. Kui ei ole, siis nõukogu pärib ülikooli juhtkonnalt selle kohta.

Mina ei ole mõtestanud nõukogu kontrollorganina, vaid pigem kui kogu, mis esitab rektoraadile pidevalt küsimusi, et veenduda, kas ülikool on strateegiliselt õiges suunas liikumas. Võiks mõelda nii, et nõukogu püüab jälgida ülikooli helikopteri vaatest, et näha suurt ja terviklikku pilti. 

Nõukogu on kaks aastat tegutsenud ja loonud oma kultuuri ning püstitanud eesmärke. Võin julgelt öelda, et me kõik oleme tegutsenud ülikooliüleselt, ilma sisemise agendata. Ja see on väga suur väärtus, kui nõukogu täidab oma rolli nii, et ta ei kapseldu ühte kitsasse huvigruppi, vaid lähtub sellest, mis on kogu ülikoolile kõige parem. Me kõik esindame Tallinna Ülikooli. Ma olen selle eest kõikidele nõukogu liikmetele väga tänulik, sest minu arvates oleme me suutnud seda joont hästi hoida. 

Uuel aastal soovime nõukoguga kohtuda ülikooli tudengitega, Haapsalu kolledži perega, instituutide juhtide ja ülikooli raamatukogude esindajatega.

Ütlesid, et nõukogu töö on seotud strateegia ja finantsidega. Aga ülikoolis on olemas nii strateegiabüroo kui ka rahandusosakond. Nende teemadega juba tegeletakse. Miks meile nõukogu nende osakondade kõrvale ikkagi vaja on?

Nõukogu roll ei ole valmistada ette dokumente, et „vat, siin on teile strateegia“ või „palun, siin on uus eelarve“. Nõukogule esitatakse valminud materjalid koos selgitusega, millised on ettepanekud ja võimalikud alternatiivid. Näiteks kui juht teeb valmis strateegia, siis nõukogu roll on töötada see läbi, tuua välja võimalikud kitsaskohad, jälgida, et see toetaks ülikooli põhieesmärke ning anda siis tagasi- ja edasisidet.

Ma usun, et selline lisanduv organ on ülikooliperele kasulik, sest me püüame alati anda konstruktiivseid soovitusi ja esitada suunavaid küsimusi. Ülikooli juhib aga ikkagi rektor, kes paneb paika ülikooli suuna ja moodustab rektoraadi. Nõukogu ja senat on rektoraati toetavad kollektiivsed organid.

Hiljaaegu kinnitas nõukogu ka ülikooli uue eelarve. Mis sealt paistab?

Inimesed on ülikooli kõige suurem vara.

Ülikooli eelarve on üle 40 miljoni euro ning kõige suurem kulu sellest on tööjõukulu. See on ka loogiline, sest inimesed on ülikooli kõige suurem vara. Protsentuaalselt on aga palgafond kasvanud viimastel aastatel liiga kiiresti, praeguseks moodustab see rohkem kui 70% kogu eelarvest.

Palgafond ei saa protsentuaalselt enam kasvada, sest ülikoolil peab jääma ka vahendeid muuks majandamiseks ja administreerimiseks. Seetõttu teeb nii kõrge tööjõukulu protsent kogu eelarvest mind murelikuks, sest kogu riigi majandus kasvab ning ka meie talendid vajavad palgakasvu.

Mida siis teha? Et palgad saaksid kasvada, peab ülikoolil tekkima lisanduvaid tulusid, et saaks kasvada eelarve. Sel juhul ei pea palgafondi protsentuaalselt suurendama, sest eelarve kasvamisega kasvaksid korrelatsioonis ka palgad. Sestap on meil vaja leida võimalusi, kuidas teenida täiendavaid tulusid või saada riigilt vahendeid juurde.

Meil tuleb ka mõelda sellele, kuidas kasutada enda tööjõudu võimalikult optimaalselt ning vaadata pidevalt üle, kas mõndasid tugitegevusi saaks näiteks masinatega automatiseerida. Meil tuleb alati mõelda selliselt, et väikestest rahadest tekivad suured rahad. Nõukogu liikmel aga puudub endal sisuline võimalus, et hinnata, kas ja kuidas on võimalik seda teha ning seetõttu kutsun sel teemal kaasa mõtlema rektoraati.

Uue eelarve valguses on paslik leida ka üles kõik ülikooli n-ö peidus olevad tulud. Mõistagi on meie ootus, et riik toetaks ülikooli rohkem, kuid meil tuleb mõelda ka sellele, et mida ülikool saab ise teha. Näiteks enne Tõnu Viiki ülikooli juhtinud rektori kohusetäitja Priit Reiska kutsus kokku töögrupi, mis tegeleb sellega, kuidas panna ülikool tulu teenima enda kinnisvara pealt. Tänane rektoraat töötab töögrupi loodud materjaliga edasi ning järgmise aasta teises pooles esitab rektor juba täpsemad ettepanekud. Meil on ju väga hea asukoha peal asuvaid hooneid – ma loodan, et ma suudame need panna lähiajal enda jaoks tööle.

Ehk et ülikoolil tuleb hakata senisest enam ruume rentima?

Siin on kaks poolt. Miinimumprogramm on selline, et me teeme tehnoloogia abil hooned senisest energiatõhusamaks, et vähendada enda kulusid. Teine pool kogu plaanist on aga panna ülikooli ruumid meile raha teenima sotsiaalse ettevõtluse või renditulu kaudu. Sellist täiendavat tulu saaks omakorda suunata ülikooli majandusse ja põhitegevustesse.

Rääkides uuest eelarvest – mis piiranguid see ülikoolile seab?

Mina oleksin tahtnud, et uue eelarve valguses oleks ülikoolil rohkem vahendeid, et investeerida ülikooli põhitegevustesse, seal hulgas teadusarendusse ning koostöösse ettevõtlusega. Koostöö ettevõtjatega nõuab vahendeid selleks, et oleks ruumi võtta riske ja ka teinekord ebaõnnestuda. Meil on vaja sellist riskimise tagavara, sest ettevõtlus on oma olemuselt alati risk. Praegu jäi piiratud vahendite tõttu investeeringute osa paraku väikeseks, ent mitte täiesti olemata. Usun ja loodan, et tulevik on meile selles osas soodsam.  

Igas halvas on ju alati ka head. Kehtib see ka uue eelarve puhul?

Uut eelarvet koostades võtsime me end ülikoolina kokku ja vähendasime kulusid. Seejuures suutis rektor koos rektoraadi ja instituutide juhtidega hoida positiivset vaadet ja näha helgemat tulevikku, kus me saame ülikoolina investeerida ja areneda. Ma olen neile kõigile selle eest väga tänulik, see ei olnud lihtne ülesanne.

Tallinna Ülikooli eelarve on olnud miinuses juba viimased kolm aastat. Miks ülikool juba varem selle nimel tegutsema ei hakanud, et eelarve tasakaalu või plussi tuua?

Ülikool ei ole nagu ettevõtte, mille puhul saab eelarvele koheselt reageerida ning kärpima asuda. Meie põhieesmärk on pakkuda kvaliteetset kõrgharidust ja teha teadust ning nende saavutamiseks ei saa kulusid kiireloomuliselt kärpida. Eelarvega seonduvad protsessid käivad ülikoolis aeglaselt, sest akadeemilisi tegevusi ei saa pauhti kinni panna. See ei peakski nii olema. Kuid sellegipoolest möönan, et kokkuhoiuga oleks võinud juba varem tegelema hakata.

Eelarvega seonduvad protsessid käivad ülikoolis aeglaselt, sest akadeemilisi tegevusi ei saa pauhti kinni panna.

Maailma tabas ka COVID-19 kriis, mis lõi kõige muu hulgas ka ülikooli eelarve kaardid sassi. Näiteks kadusid ära konverentsikeskuse teenuste tulud. Mainimata ei saa jätta ka seda, et kõrgharidus on olnud Eestis aastaid alarahastatud.

Tõsi, praegune olukord oli ka mõneti prognoositav. Eelarve miinusele pööras nõukogu tähelepanu ka eelmisel aastal, kuid eeldasime, et COVID-19 mõju kogu majandusele on laastavam ja siis olnuks kahjum mõistetav. Täna aga näeme, et kriisi mõju majandusel ei ole olnud teps mitte nii laastav ning ka riigi rahastus ülikoolidele ei ole suurenenud. Nüüd on selge, et ülikool ei saa lõputult üle oma võimete elada ning eelarve on vaja saada tasakaalu.

Ka tänavustel eelarve läbirääkimisel võinuks ülikooli nõukogu võtta seisukoha, et eelarve tuleb koheselt tuua miinusest välja ja selleks on vaja kärpeid tegema asuda. Leidsime aga ühiselt, et tulemuslikum on see, kui suudame ülikooli kulusid vähendada ning seejuures suurendada tulusid. Selline lähenemine on ülikooli jaoks mõistlikum ja sellele me peame keskenduma. Kui mõtleme energiahindade kasvule, siis ei tundu veelgi enam võimalik eelarvet tasakaalu saada vaid kulude kärpimistega.

Mainisid ka kõrghariduse rahastamist. Kui palju ülikool praegu riigi rahastuse kasvule loodab?

Praegust kõrghariduse rahastamise olukorda saab kirjeldada ütlemisega „kuningas on paljas“ ning selles olukorras tuleb midagi ette võtta. Esmalt tuleb teha meil kõik endast võimaliku, et ülikooli akadeemiline areng jätkuks. Kinnitan, et selle nimel nõukogu ka rektoraadiga pidevat koostööd teeb.

Kõrghariduse rahastamise olukorda saab kirjeldada ütlemisega „kuningas on paljas“ ning selles olukorras tuleb midagi ette võtta.

Ma väga loodan, et Eesti saab kõrghariduse rahastamise suuna õigeks. Vastasel juhul võib tekkida olukord, mil ülikool peab hakkama ühel päeval enda kinnisvara müüma, et maksta õppejõududele palka. See tähendaks aga seda, et me peaksime siis ise ruume rentima hakkama ja see ei ole jätkusuutlik, vaid surnud ring, mis pikas perspektiivis meid ei aita. 

Kõrghariduse rahastus on probleem, millega tegeleb rektorite nõukogu – see puudutab kõiki Eesti ülikoole, mitte ainult meid. Sarnaselt meile toetavad kõikide ülikoolide nõukogud enda rektoreid, et seda probleemi lahendada.

Vaatamata eelarveliselt keerulisele ajale tegi ülikool hiljaaegu ühe investeeringu ja soetas ühe hoone. Kitsikuse ajal ei tundu selline otsus kuidagi mõistlik. Miks nii tehti?

Tõsi, ülikool soetas endale Rävala puiesteel akadeemilise raamatukogu kõrval asuva alajaama. See investeering oli oluline, et arendada edasiselt akadeemilise raamatukogu kinnistut terviklikult. Tegemist oli väga pragmaatilise majandusliku otsusega, millele eelnesid põhjalikud arvutused ülikooli finantsüksuse poolt ja mille pealt nõukogu otsuse heaks kiitis.

Vaadates peagi lõppevale aastale tagasi, siis üks olulisemaid sündmusi Tallinna Ülikooli jaoks oli see, et kevadel nimetati rektoriks Tõnu Viik, kes tõi ülikooli kaasa ka uue rektoraadi. Kuidas teie koostöö on sujunud?

Nõukogul on sujunud uue rektoraadiga koostöö hästi ja vastastiku lugupidamisega. Ehkki ma olin enne koostöö algust kuulanud mõndasid professor Tõnu Viigi veebiloenguid ning ta jättis mulle nendes hea mulje, siis inimesena ma teda siiski ei teadnud. 

Koostöö algus möödus meil uue rektoriga niimoodi üksteise piiride kompamise ja rollide selgumise kaudu. Minu arvates läks see meil omavahel väga kiirelt ja edukalt ning tänaseks on meil omavahel väga hästi toimiv infovahetus. Näiteks enne nõukogu istungeid täpsustan ma Tõnuga alati tõstatuvad teemad ja küsimused üle.

Igapäevaselt nõukogu rektorit ei tüüta, sest üks hea nõukogu ei tohigi minu arvates põhjuseta tegevjuhtimisse sekkuda. Kui aga paistab, et mõni oluline teema on õhus, siis me võtame rektoriga ühendust. Ja mul on hea meel selle üle, et tema peab meie mõtteid samuti oluliseks ning küsib erinevate teemade puhul nõu. Mina olen meie koostööga rahul. 

Lisaks osalevad nõukogu liikmed tihti erinevates rektoraadi töödes vabatahtliku n-ö välise eksperdina. Olen väga tänulik, et nõukogu liikmed on seda hea meelega teinud.

Milliste tunnetega sa rektori valimise protsessi jälgisid?

Jälgisin rektori valimist paraja närvipingega. Mul on hea meel, et meil oli kaks tugevat kandidaati ja et nende vahel olid sisulised debatid. Ja hea meel on mul sellegi üle, et Tõnu Viik kutsus Katrin Niglase enda rektoraati teadusprorektori tööd jätkama.

Ma arvan, et need valimised lähevad ka ajalukku, sest minu teada oli tegemist esimese korraga, kui ülikoolile valiti rektor elektrooniliselt. See tekitas muidugi ka omajagu närvipinget. Mäletan, et ehkki meil oli see elektroonne meetod kümneid kordi testitud, siis hakkas see platvorm sellegipoolest vahetult 15–20 minutit enne valimisi tõrkuma. Need olid närvilised minutid! (Naerab.) Õnneks kõik laabus. Minu suur ja siiras aitäh kõikidele, kes nendele valimistele kaasa aitasid!

Kuidas sulle tundub, millised on peamised muutuste kursid, kuhu ülikool uue rektoraadiga triivib?

On suur rõõm selle üle, et humanitaarteaduste instituudi kultuuriajaloo professor Marek Tamm valiti tänavu teaduste akadeemia akadeemikuks. See on meie jaoks suur läbimurre.

Need muutused saab välja lugeda rektori valimise programmist. Ma arvan, et Tõnu on alustanud tegevust sellega, et suurendada Tallinna Ülikooli rolli ühiskonnas tervikuna. Teisalt on suundumas ülikool senisest suurema koostöö poole – nii ettevõtete kui teiste teadusasutustega. Kolmandaks kaalume seda, kuidas toimetada efektiivsemalt ülikooli varadega.

Oluline on seegi, et Tallinna Ülikooli kui teadusülikooli roll kogu ühiskonnas paraneks. Ja muidugi on meil suur rõõm selle üle, et humanitaarteaduste instituudi kultuuriajaloo professor Marek Tamm valiti tänavu teaduste akadeemia akadeemikuks. See on meie jaoks suur läbimurre. Seni on akadeemikud olnud Tartu Ülikooli ja TalTechi pärusmaa.

Ilmselt saab meie uus suund täpsemalt selgeks uue arengukavaga, mis praegu valmimas on. Millised on sinu ootused sellele?

Ma pean oluliseks seda, et paraneks ülikooli roll ühiskonnas ja koostöö ettevõtlusega. Ka sellele tasub tähelepanu pöörata, kuidas me rahvusvahelises teadustöös ja arengutes rohkem kaasa saaksime rääkida. 

Seni on tulnud Eestisse välistudengid peamiselt kolmandatest riikidest, kuid ma usun, et meil on potentsiaali olla avatud ja atraktiivne ülikoolide riik ka Euroopa Liidu tudengitele. Eriti pärast BREXIT-it, mil Suurbritannia ülikoolid on muutunud väga kalliks.

Mõeldes veel sisule, siis mulle väga meeldib meie tunnuslause „Targa eluviisi eestvedaja“. See ei hõlma endas vaid üht kitsast valdkonda, vaid keskendub sellele, kuidas inimesed saavad elada targemat ja rõõmsamat elu. Seda peaks ka uus Tallinna Ülikooli arengukava edendama.

Lisaks sisule pean ma oluliseks arengukava vormi. Olen seda meelt, et arengukava ei pea olema üks suur ja mahukas dokument, mida suudavad läbi töötada vaid üksikud. Meil peab tekkima sellest arusaadav variant, mis aitab ülikoolist sotti saada kõikidel, kellel meie vastu huvi on. Olgu nendeks tudengid, potentsiaalsed sisseastujad, lapsevanemad või poliitikakujundajad. Minu soov on see, et arengukavast valmiks üks kokkuvõttev eksemplar, mis on kõikidele hoomatav ja mis mahuks näiteks kahele A3-le. Sellise versiooni puhul on oluline mõelda visualiseerimise peale.

Lõpetuseks – milline on sinu soov ülikooliperele uue 2022. aasta eel?

Soovin uueks aastaks ülikooliperele meie tunnuslause – Targa eluviisi eestvedaja – järgi käimist. Ma tõesti usun, et tark eluviis aitab meil kõigil saavutada vajalikku hingerahu ja suurendada õnnetunnet.