Teadlane teab? Kas emakeel mõjutab meie maailmapilti? (Daniele Monticelli)

Uudishimuliku televaataja küsimusele, kas inimese emakeel mõjutab tema intellektuaalseid võimeid ja maailmapilti, vastab Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi itaalia uuringute ja semiootika professor Daniele Monticelli.

Uudishimuliku televaataja küsimusele, kas inimese emakeel mõjutab tema intellektuaalseid võimeid ja maailmapilti, vastab Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi itaalia uuringute ja semiootika professor Daniele Monticelli.

Küsimusele võib vastata kindlasti eitavalt. Meie tarkus ei sõltu ju sellest, kas räägime inglise, eesti või hindi keelt, vaid ikka meie haridustasemest, elukeskonnast ja silmaringi laiusest.

Vaieldakse aga selle üle, kas emakeel meie maailmapilti mõjutab või mitte. Mõttesuunda, mis seostab inimeste maailmapilti nende emakeelega, nimetatakse keeleliseks relativismiks. Selle eelkäijateks peetakse 18. ja 19. sajandi saksa mõtlejaid Johann Gottfried Herderit ja Wilhelm von Humboldti, kes juhtisid tähelepanu asjaolule, et mõtted võtavad kuju alles siis, kui me need sõnadesse paneme. Seega kujundab keel viisi, kuidas me maailma mõistame.

20. sajandil on keelerelativistlikku teooriat arendanud eelkõige Ameerika etnoloogid ja lingvistid Eduard Sapir ja Benjamin Lee Whorf, kelle järgi on saanud nime “Sapir-Whorfi hüpotees”. Selle hüpoteesi äärmuslikum käsitlus väidab, et keel kujundab oluliselt meie mõtteid ja seega ka käitumist.

Hüpoteesi mõõdukam käsitlus väidab, et keel mõjutab osaliselt meie maailmapilti seda täielikult määramata. Sealjuures ei keskendu keelelised relativistid mitte sõnavarale, vaid pigem keelestruktuuridele, ning mitte niivõrd üksikutele keeltele, kuivõrd tervetele keelkondadele või keelegruppidele. Eesti tuntuim keelerelativist Uku Masing vastandas nt soome-ugri keeled indogermaani keeltele, üritades selle alusel välja selgitada soomeugrilaste mõttemaailma eripärasid.

Ehkki keelelise relativismi suur teene on olnud esile tõsta emakeele ja keelte erinevuste tähtsust maailma mõtestamiseks, on sellisele mõttesuunale (ning eriti Sapir-Whorfi hüpoteesi tugevale variandile) esitatud ka tõsiseid vastuväiteid. Esiteks, meie maailmapilti ja käitumist mõjutavad lisaks keelele ka mitu muud keelevälist tegurit nagu ühiskondlikud normid ja emotsioonid.

Teiseks, keeltevahelise kommunikatsiooni ehk tõlke võimalus tõestab, et meie emakeel ei sea piire meie mõttemaailmale. Me pole keele vangid, vaid suudame liikuda eri keelte vahel, olles võimelised üsna täiuslikult omandama võõrkeeli ning kohanema vastavate kultuurimallidega. Kolmandaks, ka mitmekeelsed inimesed arendavad terviklikku ning sidusat maailmapilti, sõltumatult nende väikese lapsena omandatud keelte mitmekesisusest.

Lõpetuseks võib väita, et meie maailmapilti ei kujunda kindlasti ainuüksi emakeel. Meie maailmapilt tekib erinevate tegurite mõjul, kuid võtab kindlamat kuju, muutes meile endile ja teistele tajutavaks, alles siis, kui me hakkame seda keele või mingi teise märgisüsteemi abil väljendama.

Daniele Monticelli on uurinud tõlkimist ning selle rolli kultuuri muutustes.

Kui varem sündisid loengutes käsitletud teemad ülikooli seinte vahel, siis nüüd saavad küsimusi välja pakkuda ka vaatajad ja lugejad! Kui sul on põnev küsimus, siis pane Tallinna ülikooli teadlased proovile ja saada see e-posti aadressil minut@tlu.ee