TLÜ nõukogu esimees Taavi Laur: eduka koostöö tagavad ühised väärtused, isegi kui üks tegeleb jõutõstmisega ja teine balletiga

2024. aasta lõpuga saab läbi ka TLÜ nõukogu esimese koosseisu viie aastane tööaeg. Aga alustuseks võiksime tagasi vaadata kohe lõppevale 2024. aastale. Kuidas nõukogul 2024. aastal läks?

Me suutsime hoida oma sisemist tasakaalu, võib-olla see on hea märksõna. Maailm muutub kogu aeg ja tundub, et tasakaalu hoidmine, ka iga indiviidi tasandil, on väljakutse, maailm on lihtsalt sellises võtmes täna. Seda arvestades on väga oluline, et me organisatsioonis suudame rahulikult mõelda ja edasi vaadata ning need on head eeldused 2025. aastaks. Me täna räägime seda ajal, mil uut eelarvet ei ole veel vastu võetud (12.12.2024 võttis TLÜ nõukogu ülikooli 2025. aasta eelarve vastu - toim.), aga ma arvan, et kui me saame selle süvitsi läbi töötatud, siis on meil eelarve, millega me saame hakkama. Me oleme tavaliselt eelarve kinnitanud kahe lugemisega, aga kuna me ei taha teist eelarve lugemist jätta uuele koosseisule, sest see oleks selgelt ebaaus, neil peab olema aega koguneda ja omavahelist kokkumängu leida, siis on meil see oluline istung veel pidada.

2024. aasta kontekstis on mul hea meel veel ka selle üle, et meil ei olnud vajadust erakorraliste istungite järele. Me saime ilusti aasta tulemused ära kinnitada, seal ei olnud suuri üllatusi. Paratamatult see küsimus ja murekoht oli, nii nagu kõigil riigieelarvest sõltuvatel institutsioonidel, palju laiemalt kui ainult hariduses, kuidas 2025. aasta rahastus kujuneb. Mis see meile tähendab, mida see meie inimestele tähendab. Aga kui me selle aasta kontekstis võtame, siis meil on varasemalt kokku lepitud mingisugused proportsioonid, mis on see protsentuaalne kulu inimvarasse – meie kõige tähtsamasse ressurssi – versus muu majandamine, et need päris tasakaalust välja ei lähe, ja kuna meil on need suhted paigas, siis meil ikkagi oli võimalik minna kaasa ka palkade tõusuga. Mis jällegi inflatsioonisurve all on alati väiksem kui tahaks, aga noh, selline on elu.

2024. aastat iseloomustab kindlasti ka küsimus, mis saab riigipoolsest rahastusest edasi, aga selle küsimuse raskust kannavad eeskätt ülikoolide rektorid, kes praegu ka aktiivselt neid vastuseid ja võimalusi otsivad. Meie rektor Tõnu Viik on teinud ja teeb selles osas nähtavalt head tööd.

Kes, kust ja kui palju peab kokku hoidma on vist viimase aasta kõige enam küsitud küsimused. Riigieelarve kärpeprotsente vaadates jääb möödapääsmatult silma see, kui suure osa sellest moodustab haridus ja sellest omakorda kõrgharidus. Kas ja kui palju te nõukogus olete sellel teemal arutanud?

Ma arvan, et me oleme igal koosolekul sellel viiel aastal vaadanud, milline on hetke poliitiline foon. Kas või viis minutit on pühendanud sellele, et kõige aktuaalsem info saaks vahetatud. Oleme üksteist kursis hoidnud, igaüks on toonud infot oma väljalt. Näiteks Marek Tamm TANi liikmena sellega seonduvalt, mina teiste ülikoolide nõukogude liikmetega kohtumistelt.

Kärpeteema kahtlemata on pidevalt päevakorral, aga ma jällegi mõtlen, et oluline on see, et meid ei ole tasakaalust välja viidud ja me peame kogu aeg mõtlema seda suurt plaani. Ma olen ise alati mõelnud, et Tartu Ülikool, meie vanim ülikool, on üle elanud erinevad sõjad, pidanud hädas kolima, küll Tallinnasse ja Pärnusse, aga mis on see tuumik, see miski, mis peab alles jääma. Mis on see kõige tähtsam? Kui midagi juhtub ja ei jää muud üle kui hirmsasti kärpida, kärpida, kärpida, siis mis on see kõige tähtsam osas, miks me siin oleme, miks me seda Tallinna Ülikooli veame, mida me iial ei kärbi? See tunne peab kuskil kogu aeg olemas olema, et ükskõik mis, aga seda me kärpida ei lase. Ja muudes osades ärme muretse üle ja kui midagi on, eks me siis peame neid otsuseid tegema. Nõukogu kontekstis me saame neid mõtteid arutada, aga ma ei näe, et me peaksime siin üle muretsema. Väga palju on ka sellist, mida meie ei otsusta – kui tuleb poliitiline otsus, siis me peame lihtsalt kohanduma ja siin saab selgelt olla uhked Tallinna Ülikooli egiidi üle, et me oleme targa elu eestvedajad. Katsume seda tarkust siis kohandada, me saame hakkama, me oleme kohanemisvõimelised. Oleme suutnud kohaneda varem ja kohaneme ka tulevikus.

Kui ennast kiita selle nõukogu kontekstis, siis olenemata rasketest aegadest on ülikooli majandusseis... hea ei ole õige sõna, sest tahaks ju ikka rohkem panustada. Aga ikkagi on see õige sõna – hea. Puhtalt finantsriskide seisukohast on meie olukord hea, sest finantsriskid on maandatud. Teine küsimus on see, kuidas me neid ressursse kõige paremini kasutame. Me oleme hoidunud ehmatavalt kardinaalsetest otsustest, oleme seda jälginud ja oleme suutnud teha kokkuleppeid. Ja paljusi asju saabki teha vaid läbi veenmise ja kokkulepete ning seni oleme seda suutnud. Ma loodan, et ka nõukogu järgmine koosseis, kui aeg on ikkagi ärev, saab tuge oma inimestelt. Kuigi me tahaksime olla suured ja võimsad, siis võib-olla see, et me oleme natuke väiksemad, sellise juhtimismudeli ja struktuuriga nagu meil täna on, loob meile hoopis paremad eeldused, et hakkama saada, ellu jääda.

Kui me vaatame tagasi möödunud viiele aastale, siis kuidas need läinud on? Milline näeb välja ühe ülikooli nõukogu tööle saamine ja kui kerge või keeruline see oli?

Alustame siis sellest, et kui me vaatame viis aastat tagasi, siis meil kõigil oli tohutu ajalooline vastutus, sest me olime esimese ülikooli seadusega loodud nõukogu liikmed. Tuli luua kultuur või nõukogu koosseisus pidi tekkima mingisugune kultuur. Ja õnnestumine ei ole alati garanteeritud – mul on endal tegevjuhi ametist selliseid tagantjärgi lõbusaid situatsioone, mida meenutades vaatadki justkui mingit lavastust, kus kõik läheb untsu. Ehk alati oli võimalus ebaõnnestuda. Aga etteruttavalt saan öelda, et ma olen uhke ja õnnelik, et sellist ebaõnnestumist ei olnud ja meie sooritus õnnestus.

Keegi ei andnud meile formaat ette, aga see, mis on nõukogu roll, mida see tegema peab, see on väga selgelt paigas. Nõukogu roll, ka järgmisel viiel aastal, on alati finantsdistsipliini jälgimine, olgu see siis möödunud finantstulemuste järelevalve, eelarve kinnitamine, tuleviku prognoos. Pidev finantskontroll ja ka ettevaade, et me finantsiliselt hakkama saaksime. Järgmine asi, millest ükski nõukogu koosseis ei pääse, on arengukava kinnitamine. Ja ma arvan, et see on nii protsessiliselt kui sisuliselt ülikoolile väga tähtis. Kolmas väga oluline osa, mis tuleneb ka seadusest, on rektori valimine. Sarnaselt paljude teiste Eesti ülikoolidega, nõukogu ise ei vali rektorit, aga juhib valimisi. Meie rektori valimised on laiaulatuslikud, vastupidiselt näiteks Taltechile, kus kogu vastutus lasub just nõukogul, kes valib rektori ja peab tema üle ka järelvalvet.

Aga kui me 2019. aastal kogunesime, esmakordselt, siis ei saanudki olla varasemast tulenevat järjepidevust. Kuna ma olin juhuse tahtel olnud kahel korral Tallinna Ülikooli kuratooriumis, oli mul juba arusaamine, mis asi see Tallinna Ülikool on. Aga meie välisliikmeid, kes, pole kahtlustki, kõik olid kuulnud Tallinna Ülikoolist, ei pruukinud ülikooli siseelust teada just palju. Tol hetkel oli rektoriks Tiit Land ja tema tegi meile siis sellise lühiülevaate, mis nõukogu roll on ja sealt edasi pidime ise ujuma hakkama.

Jällegi juhuse tahtel või võib-olla siiski selle pärast, et ma olin olnud kuratooriumis, aga minu jaoks täiesti ootamatult küsiti, kas ma oleksin valmis kandma nõukogu esimehe kohta. Ja siis ma saingi valitud nõukogu esimeheks. Kuna see kõik justkui juhtus, siis ma ei olnud enda jaoks läbi mõelnud, kuidas see nõukogu ühtselt tööle panna. Aga siin tuli mulle appi Baltic Institute of Corporate Governance, mille liige ma olen ning mis seisab hea ühingu juhtimise eest laiemalt. Siinkohal on sobilik mõelda, kui väike on Eesti ja Balti riigid ning võrrelda, kuidas näiteks Suurbritannias, kui sa saad ülikooli nõukogu liikmeks, on sulle eraldi koolitus, kuidas ülikoolis sellist üldjuhtimist nõukogu tasandil peaks tegema. Me ei kujuta siin ilmselt ettegi, et me sellise institutsiooni looksime. Aga ma võtsin appi sellesama hea ühingu juhtimise teooria ja reeglistiku. Ja jällegi, teooria on üks asi ja praktika on teine ja teoreetiliselt mõtlemine ei tähenda, et tead kohe õigeid vastuseid. Aga mul oli selge arusaam, meenutades jällegi neid samu lõbusaid eksimusi, mida ajas ette on tulnud, et me peame looma nõukogu kultuuri, mille keskmes on see, et me oleme ühtsed, et nõukogu otsustab ülikooli asja. Et nõukogu liige, olgu ta valitud väljastpoolt, olgu ta nimetatud Teaduste Akadeemia poolt või instituutide poolt, ta ei tohi ajada oma huvigrupi asja. Siis laguneb nõukogu ära. Ja seda räägib ka see ühingu teooria, et kui me teeme otsuseid, siis me peame esindama ülikooli ja alati mõtlema, mis on ülikoolile tervikuna parem. Ja ma olen väga-väga tänulik, et see mõtteviis, et me vaatame ülikooli tervikuna, meil rakendus.

Kui nõukogu ütleks, et minge kärpige seal selle tugiüksuse seda osa kümme protsenti, nii kui me sellise asja teeksime, me kohe sekkuks tegevjuhtimisse ja peaksime siis võtma ka vastutuse. Aga tegevjuhtimise vastutust ei tasu nõukogule võtta, kui ta käib viis korda aastas koos. Sellega tasub ikkagi tegelda nendel inimestel, kes vähemalt hommikust õhtuni on selle sees. Ja samamoodi, et kuule, need olid ikka jube head töötajad, peaksime neile palka juurde panema, ka neid otsuseid ei saa nõukogu teha. Jah, meil oleks aastas viis korda koos käies jube hea neid meeldivaid otsuseid teha, aga ühel hetkel kui keegi peab võib-olla tegema ebameeldivaid otsuseid, mis siis saab. Ehk see oli minu jaoks ülioluline, et me teeme ülikooli üleseid otsuseid ja me saime sellega hakkama. Mul on selle üle väga hea meel. Ja kui küsida näiteks, mida soovitada järgmisele nõukogule, siis seesama kultuuri osa on kõige tähtsam, et sellest samast organisatsioonikultuurist lähtuvalt nõukogu otsustab ühiselt, keegi ei aja oma asja, mõeldakse sellele, mis on organisatsioonile tervikuna kõige tähtsam.

Nõukogus saavad kokku väga erinevad inimesed, mis lähtekohana võiks justkui olla tugevus, aga kui on vaja jõuda ühistele otsustele, võib osutuda ka väljakutseks?

Ma arvan, et nõukogu teeb tugevaks just see, kui kokku saavad erineva vaate, iseloomu ja ka erialaga inimesed. Ma arvan, meil oli väga huvitav koosseis. Ja me ei pidanud alati ka ühel meelel olema, aga kui võimalik, siis otsuseid langetasime konsensuslikult.

Nüüd kui ma mõtlen viie aastat peale tagasi, siis meil on vist olnud paar korda, kui keegi hääletas otsuse vastu või paaril korral jäi keegi ka eriarvamusele. Aga seda ma isegi ei tooks eeskujuks, et näete, me saime niimoodi, et hästi vähe jäädi eriarvamusele. See ei ole tähtis. Oluline on see, et kõik need inimesed, kellest ma väga pean lugu, just selle sama eriarvamuse üldse lauale tooksid. Minu arust see on hästi tähtis, et see eriarvamuste osa ka välja tuuakse ja kui on võimalik, siis oleme konsensuslikud ja me oleme seda püüdnud viljeleda, et me arutame läbi ning mõnikord mõne otsuse oleme tõstnud ka edasi.

Kui kiiresti te oma rutiinid ja rütmid leidsite?

Puht korraldusliku poole pealt vaadates, meil oli kaks viimast aastat, kui ma nüüd ei eksi, sedasi, et me tegime viis korralist koosolekut aasta peale ja siis jätsime ühe erakorralise, mis siis oli selline enesehinnangu andmine ja tulevikku vaatamine, selline strateegilise koosolek. Mulle tundub et just sellise, ütleme koosoleku tiheduse mõttes kõik jooksis hästi välja. Mis on ka kultuuri osa, mida ei ole küll kuskil kirjeldatud, on see, mismoodi peaks esitlema nõukogule mingeid dokumente. See on miski, mida me oleme täiustanud, et mis peaks seletuskirjas esile toodud olema, mille baasilt otsust teha. See, kuidas me protseduuriliselt liigume, võttis alguses kõige rohkem aega ja sellepärast me päris alguses kohtusime peaaegu vaata et iga kuu. Täna me oskame juba ise paremini läheneda sellele.

Kui võtta need viis aastat, siis oli seiklusi, palju toredaid, mitmeid selle vastandeid. Alustasime ju kohe sellega, et kui uus nõukogu oli kogunenud, siis selgus, et TalTechis valitakse rektor oluliselt varem ära ja TLÜ rektori valimistega tuleb teha vahelüke. Ilma kogemuseta, kuidas siis käituda? Kuidas me korraldame selle niimoodi, et meil tuleksid õiglased valimised? See on selgelt jälle seaduses antud nõukogu ülesanne, et me peame ajutise rektori kohusetäitja panema. Ma arvan, et see lahendus, mis sai, et professor Priit Reiska, rektoraadi liikmena, öeldes, et ta ise ei kandideeriks, lõi meile väga hea vahelahenduse, sest see tähendas, et kellelgi ei teki uutel valimistel eeliseid. Selle lahenduse ja õiglaste valimiste üle on mul hea meel.

Kui ma räägin nendest tagantjärgi lõbusana tunduvatest seikadest, siis rektori valimised toimusid ju Covidi ajal ja need olid, ma arvan, Eesti esimesed e-hääletusega rektori valimised. Kõik oli muidugi korduvalt läbi testitud, süsteemid töötasid ja kui valimishetk kätte jõudis, juhtus ikka nii, et server ei pidanud vastu. Ma enam ei mäleta, kaua siis ootama pidi, äkki pool tundi? Mis maailma ajaloo vaates ei ole just pikk aeg, kuid selles hetkes oli üsna ebamugav. Aga see tehniline asi sai korda ja rektor sai valitud kahe väga väärika kandidaadi seast, mille üle mul on ka väga hea meel.

Mulle meeldib ka see, et nõukogul oli kokkusaamisi instituutide juhtidega – kuna see punt, kes peab otsuseid tegema, ei ole nii suur, siis on võimalik, et sa istud inimestega koos, arutletakse, inimesed saavad aru ja muutused toimuvad. Siin on kindlasti jälle kasu ka sellest, et meie inimesed on targa elu eestvedajad.

Lisaks sellele, et teil oli vaja tööle panna uus institutsioon ja leida oma rutiinid, lahendada erakorraline olukord rektori-positsioonis ei olnud just eriti lihtne aeg ka laiemas vaates.

Jah, Covid muutis hästi palju elu tervikuna. Kõik muutus heitlikumaks, stabiilsus kadus ära ja selles kontekstis ei tule see ilmselt enam kunagi tagasi. Sõda tekitab inimeste vahel väga palju pingeid, väga palju muret.

Üks, mida nõukogu ülikoolis jälgib, on ressursside kasutamine. Kui enne Covidit oli kogu aeg ruumipuudus ja pidev vajadus juurde ehitada, siis täna oleme sealmaal, kus me kasutame oma ruume oluliselt efektiivsemalt ja suudame seda efektiivsust ka veel tõsta. Inimesed kasutavad kaugtöökohti, kontorikabinetti järjest vähem. See tähendab muidugi teistsuguseid arhitektuurseid muutusi, sest töökeskkond peab olema mugav.

Viimase viie aasta sisse mahuvad ka keerulised halduslepingute läbirääkimised, aga nende osas ma pean küll ütlema, et seal tegi rektor Tõnu Viik kõik asjad ise ära. See teema oli nõukogus muidugi ka kogu aeg laual, et kuidas ja mis, ja meil oli rektoriga ka omavahel vestlusi, aga see jäi puhtalt rektori ja rektoraadi õlgadele. Ja ma arvan, et nad said sellega väga hästi hakkama.

Aga toonasest väga pingelisest haridusvaldkonna alarahastusest tõukununa said esimest korda ajaloos kokku kõikide ülikoolide nõukogude liikmed. Mis võib-olla tekitas hetkeks ka selliseid poliit-tasandil pinged, et mis need ülikoolid nüüd teevad, aga lõpuks me ikkagi leidsime ühised osad sellel kohtumisel ja ma arvan, et tulemus sai hea.

Arengukava on miski, mis aitab meil seada fookust ja eesmärgistatult tegutseda. See on ka üks suurtest töölõikudest nõukogu laual. Kas arengukava on ka miski, mis aitab, isegi pöördelistel aegadel, mingisuguse stabiilsuse tagada?

Arengukava teema on põnev. See dokument ise on muutuv, protsessid selle ümber on muutuvad. See, milline arengukava välja näeb, muutub ja see, milline on fookuspunkt, on samuti muutuv. Nõukogu viimasel kohtumisel me ka arengukavaga seonduvat arutasime ja kokkuvõtlikult võiks vast öelda, et meil oli arvamuste paljusus.

Tallinna Ülikooli arengukavas on hästi palju põnevaid komponente. Ja ma arvan, et me selles oleme ühel meelel, et tervikuna see peab ülikooli natuke raputama, et kõik teavad, ahah, nüüd on arengukava, kõik korra ärkavad ja mõtlevad, miks me siin oleme või mis on see meie jaoks kõige tähtsam osa. Selles oleme me suhteliselt ühel meelel. Kus on arutelu koht, on see, kuidas seda ellu viia. Hästi huvitav on see, et arengukavale eelnes rektori valimine ja kui rektor valitakse, siis rektor annab mingisugused lubadused ja kui ta ametisse astub, peab ta hakkama neid lubadusi täitma. Ja nüüd on küsimus, kuidas need lubadused siis ellu viia. Mingi osa nendest ilmselt võiks kajastuda arengukavas. Aga teine pool on see, et arengukava on ju kõike, tervet ülikooli hõlmav, kõiki instituute puudutav, ja nende osa peab ka sinna jõudma. Seega on siinkohal küsimus selles, milline on fookus. Kas fookus on mingil aastal võib-olla rohkem rektori valimislubadustel, mingil aastal rohkem hoopis mingisugusel väga olulisel ülikooli tuumiktegevusel? Ma arvan, et see võib iga kord muutuda, võib olla väga erinev. Mis me ka omavahel nõukogu viimasel kohtumisel rääkisime, oli see, et protsessiliselt kuidagi võib-olla nõukogu peaks tegema rohkem arengukava lugemisi ja andma rohkem tagasisidet.

Väljastpoolt vaataja jaoks peaks arengukava olema selge ja lühike. See peab olema skemaatiliselt esitletud, et kui ma olen noore inimesena tegemas valikut ülikooli osas, siis ma saan aru, mis on selle ülikooli fookuses. Ühiskonna vaatest, me tegutseme maksumaksja raha eest, peab olema selge, mis on ülikooli roll, millised on järgmise viie aasta eesmärgid. Ehk arengukava peab olema selge ja kompaktne, arusaadav nii väljastpoolt vaatajale kui ka sisemistele inimestele. Seal peab olema rahvusvahelises vaates teadlaste jaoks oluline, seal peavad kajastuma rektori lubadused. Seal on väga palju komponente. Ja sellele lisaks on oluline ka küsimus, kuidas selle rakendamise protsessi juhtida. Eks me näeme, mida järgmine nõukogu teeb, aga ma arvan, et iga kord on isemoodi ja las ta ollagi iga kord isemoodi. Aga seda ma tahaks küll, et järgmine kord kui ma tavainimesena järgmist arengukava näiteks ülikooli kodulehel loen, siis ma saan aru, mis toimub.

Kui ühiskonnas üldiselt tundub koostöisus olema keeruline, eelistatakse pigem istuda oma kitsastes teemades ja vaadetes, siis ülikooli sees ja ümber tundub sellega olevat lihtsam?

See on minu isiklik arvamus ja ma ei häbene seda, aga see sõltub paljuski sellest, milline on su kärsituse tase. Ma ise olen seda nõukogudega kohtumist kokku kutsunud, sest ma ise näen, kui palju kohti oleks, kus saaks koostööd teha, efektiivsemad olla. Ja siis me istume seal laua taga, kõik on hästi huvitavad ja intelligentsed ja siis me istume koos ja tõdeme, et ei, seekord ikkagi me nii praegu ei saa teha. Ilmselt ei peagi aastaga kõik asjad muutuma, aga on oluline, et see teema laua pealt maha ei kukuks. Me oleme maailma mõttes nii pisikesed, et läbi ülikoolide koostöö me saaksime palju efektiivsemad olla, kui me need koostööpunktid üles leiaks. Lõpuks ju võidab õppija, võidab teadus.

Aga rääkides koostööst, siis koostöö on kõige eeldus. Ma arvan, et see formaat on hästi toiminud. Nõukogu liikmete ja võib-olla just välisliikmete roll on küsida, aga kas te sedasi olete proovinud, miks te nii ei proovinud. Ma arvan, et see annab hästi palju inspiratsiooni. Kui keegi küsib, kas te olete nii ka mõelnud, siis see vastus on võib-olla, et see ei toimiks sellel ja sellel põhjusel, aga sa saad uue inspiratsiooni tegevjuhtimisse. Ja ma arvan, et nõukogu liikmed on rektorile ja rektoraadile olnud abiks selliste küsimuste esitamisel. Ja see on ka selle nõukogu üks mõtteid ja see peaks kindlasti olema ka järgmise koosseisu ülesandeks – aidata läbi nende küsimuste organisatsioonil areneda.

Nõukogude esimeeste kohtumised said meie poolt ellu kutsutud, et ka sellises formaadis infot vahetada. Ma näen, et sellel on oma plussid ja miinused. Plusspool on kindlasti see, et me peame koostööd tegema, miinuspool on see, et sellise ülikoolide vahelise koostöö jaoks on vaja täiendavat ressurssi. Me saaksime olla efektiivsemad, aga organisatsioonid on suured ja mina olen kärsitu.

Vähemalt korra aastas on meil olnud ka kohtumine ministriga, selle kutsus eelmine minister ellu ja Kristina Kallas väga tänuväärselt on seda jätkanud. See on oluline selleks, et olla kursis üldfooniga, mis on poliitiline vaade. Oma olemuselt on ülikoolid iseseisvad, kuid me peame astuma samme lähtuvalt Eesti haridusvaldkonna ja teadusvaldkonna fookustest. Järelikult me peame olema hariduspoliitilise fooniga kursis. See on ka üks viimaste aegade positiivne muutus minu meelest.

Mis hinnangu sa nõukogu tööle annaksid, kuidas teil kokkuvõttes läks?

Inimeste kontekstis oli meil väga hea, huvitav koosseis, väga erinevate eluvaldkondade esindajatest. Sellise mitmekülgse koosseisu juures on hästi oluline see, et liikmetel oleks ka endal huvi. Et sa lihtsalt ei ole nimetatud ja saad selle endale kuskile LinkedIni kirja panna, aga et sul on sisemine põlemine ja huvi kaasa aidata. See on hästi tähtis. Kuidas see kujuneb, seda ei tea me kunagi ette ja saame vaadata vaid tagantjärgi ja selle nõukogu koosseisu liikmete puhul ma tundsin küll, et neil oli huvi. Me saime olenemata distantstegevustest nõukogust mitte olenevaid huvigruppe moodustada, teha talguid, kus vabatahtlikkuse alusel liikmed mõtlesid kaasa näiteks it, ettevõtluse või kinnisvara teemadel. On hästi tähtis, et inimesed oleksid põlevate silmadega, et see puudutaks neid ja just selliste üldiste väärtushinnangute osas mingid osad peavad samad olema. Ma usun, et isegi kui üks tegeleb jõutõstmisega ja teine balletiga, aga väärtushinnangud ja huumorimeel kattuvad, on koostööks alus olemas.

Ja kui ma nüüd mõtlen sellele, siis ma arvan, et me saime hakkama. Me ei läinud tasakaalust välja, kuigi kõik need muutused oleksid võinud lükata meid tasakaalust välja, aga seda ei juhtunud. Ma oleks küll tahtnud palju suuremat hüpet, aga võib-olla on see jälle see kärsituse teema ja neid hüppeid ei saagi teha nii kiiresti.

Aasta lõpus on kombeks ikka midagi soovida. Millised on sinu soovid uuele nõukogule, aga ka ülikoolile laiemalt?

Uuele nõukogule on lihtsam soovida. Võib-olla sellise kuldkalana sooviksin kolme asja.

Esimeseks, koostööd, et otsuseid tehtaks ülikoolist lähtuvalt ja vastavalt oma südametunnistusele.

Teiseks, rohkem kaasamõtlevaid küsimusi, et nõukogu poole saaks pöörduda nagu läheks mentori või nõustaja juurde. Et inspiratsiooni oleks.

Ja kolmas soov on vist rohkem iseendale –  jääda rahulikuks ja mitte olla kärsitu. Küll kõik laabub.

Ülikooliperele tervikuna ütleksin sama, et jääge rahulikuks, sest nii nagu eelpool ka jutuks oli, maailm on muutunud nii heitlikuks. Miks ma arvan, et peab rahulikuks jääma ja proovima vähemalt teha tööd selle nimel, on see, et kui veel viis või kümme aastat mööduvad, siis vaatame tagasi ja mõtleme, et küll oli ikka rahulik aeg. Meil on tuba soe ja raketid ei lenda. Liigume ja tegutseme, jääme rahulikuks, aga mõtleme ikkagi ka ette, proovime muutusi teha ja kohanduda, me saame sellega hakkama.

Uurin oma tööga seoses erinevaid lähenemisi viiendast tööstusrevolutsioonist ja seal on keskseks küsimuseks see, kus asetseb inimene selles digitaliseeritud-robotiseeritud maailmas. Ja ma ütleks, et Tallinna Ülikooli uus renessanss on tulemas! Kui me seda nüüd ära ei kasuta, siis... Kes see tegi? Ise tegime!