Karin Streimann: "Uuringu läbiviimine ja seal juures toimunud tegevused on Eestis laiemalt tõstnud pilti ennetustegevuse kvaliteedi ja mõju teema."

Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?

Minu jõudmine oma teemani oli ajendatud soovist teha ise praktikas läbi see, mida teistele tööalaselt soovitasin. Inglise keeles kirjeldab seda vanasõna: „Practice what you preach“. Oma igapäevatöös nõustan teisi, kuidas teha kvaliteetsemat ja mõjusamat ennetust ning räägin ennetustegevuste tulemuslikkuse hindamise vajalikkusest. Kui otsustasime Tervise Arengu Instituudis hakata Eestis ellu viima ennetusprogrammi Vepa Käitumisoskuste Mäng, tundus loomulik, et peame ka ise tegevuse tulemuslikkust hindama. See paistis tõsise väljakutsena, sest selliseid uuringuid on Eestis väga vähe tehtud. Mõtlesin, et kui teema ise käsile võtan, saan paremini aru, kuidas teisi sarnasel teekonnal oskuslikumalt toetada.

Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma?

Kuna tegemist oli praktilise uuringuga, kus ennetusprogrammi Eesti koolide õpilaste seas ellu viidi ja samaaegselt selle mõju hinnati, siis täna saab uuringule toetudes öelda, et VEPA programm tõesti muudab laste elu paremaks. Metoodikat kasutanud klassides vähenesid õpilaste seas üleüldised vaimse tervisega seotud raskused nii esimesel kui ka teisel õppeaastal,  kõige abistavam oli VEPA õpilastele, kellel esimese klassi alguses oli kõrgem risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Praeguses ebakindlas olukorras, kus paljude inimeste vaimne tervis vajab toetust, saab kindlustundega soovitada koolidele vähemalt ühte tõendatud tulemuslikkusega ennetustegevust laste vaimse tervise toetamiseks.

Lisaks tundub mulle, et uuringu läbiviimine ja seal juures toimunud tegevused (sh vestlused, kuidas ennetustegevuse mõju mõõta ja kuivõrd vajalik see on), on Eestis laiemalt tõstnud pilti ennetustegevuse kvaliteedi ja mõju teema. Ehk andis uurimistöö tegemine ka oma panuse, et tänaseks on loodud Ennetuse teadusnõukogu, kes seisab just ennetustegevuse tulemuslikkuse hindamise eest ja toetab tõendusel tuginevat otsusetegemist ennetuses.

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Mind aitas kõige enam regulaarne õppepuhkuse võtmine, mille ajal ainult doktoritöö ja artiklite kirjutamisega tegelesin. Suureks toeks oli kirjutamislaagrites osalemine. Muidugi ka inimesed minu ümber – juhendajad, kellega sain mõtteid vahetada, töökaaslased, kellega uuringu praktilist elluviimist ja tekkinud küsimusi arutada ja lähedased, kes alati aitasid aega kirjutamiseks tekitada.

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Kõige naljakam on ehk joonis, mille oma meeskonnale ühel eriti frustreerunud hetkel tegin. Joonise nimi oli: „Karin otsib statistikut üks aasta“. Juba see, et sain oma luhta läinud pingutusi meeskonnas jagada, andis jõudu edasi otsida. Lõpuks leidsin toreda ja põhjaliku statistiku, kes mulle suureks abiks oli!

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?

VEPA metoodikast lähtudes on mitmeid nippe, mida saab peres kasutada enda ja laste vaimse heaolu toetamiseks. Minu lemmikuks on „Kiidu“, mida kasutada soovitud käitumise tunnustamiseks ja kinnistamiseks. Me kõik vajame häid sõnu, tähelepanu ja märkamist ja kiidu on selleks tore töövahend. Lisaks koolidele on kiidud tänaseks jõudnud ka mitmesse töökohta ja loodetavasti kujundavad seal positiivsemat organisatsioonikultuuri.

Teiseks VEPA põhimõtteks on, et sotsiaalemotsionaalset pädevust saab õpetada samamoodi nagu muid oskusi, nt jalgrattaga sõitmist, arvutamist või lugemist. Ma usun samuti, et tark inimene on õppimisele ja arengule suunatud, see tähendab muuhulgas ka avatust vigade tegemiseks.

Tööalaselt ma arvan on tark kasutada tõenduspõhist praktikat, see tähendab, et lisaks erialasele asjatundlikkusele ja sihtrühma eripäradele võtta arvesse ka uurimistööst tulevat tõendusmaterjali. Viimane kipub tihtipeale minu kogemuses spetsialistidel ära ununema, aga võiks olla loomulikuks tegutsemisviisiks igal laste ja perede valdkonnas tegutsejal.  

Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?

Mul oli kaks suurepärast juhendajat, kelles hindan nende paindlikkust, usku minusse, valmidust alati aega võtta ja koos mõelda, praktiliste lahenduste välja pakkumist ja võimaldamist, ekspertsust oma teemal ja kõrget sotsiaalemotsionaalset pädevust. Kui ise vahel raja kaotad, on väga hea, kui keegi sulle teesuuna uuesti kätte näitab.