Katri-Liis Lepik: aastate jooksul on koos minuga vanemaks saanud ka tudengkond
Ühiskonnateaduste instituudi dotsent Katri-Liis Lepik on Tallinna Ülikoolis töötanud juba kümme aastat, aga ülikooliga seotud olnud veelgi kauem. Uurisime temalt, milliste mõtetega ta ülikooli tuli, millise tundega ta viimasele kümnele aastale tagasi vaatab ning mida soovitab kolleegidele, kes alles alustavad.
Katri-Liis, Sul täitus tänavu 10 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas sattusid ülikooli tööle?
Kuigi mul on saanud 10 a täis Tallinna Ülikoolis, siis olen töötanud varasemalt 2002-2005 ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Vahepeal tegin aga doktorikraadi Estonian Business Schoolis ja siis tundus mõistlik jätkata oma teaduskraadi rakendamist ülikoolis, sest seda tööd olin proovinud nii enne doktoriõpinguid kui selle ajal. Võtsin bakalaureuse õpingute ajal õpetajakoolitust ning praktiseerisin ka keskkoolis õpetajaks olemist. Ometi tundus põhikoolis õpetamise perspektiiv mulle toona aasta aastalt samade õpikute järgi haridust jagada, väga monotoonne. Siiski jõudsin ringiga õpetamise juurde tagasi ja see on olnud huvitav protsess.
Kuidas näeb välja Su praegune tööpäev?
Tänasel hetkel ei ole ükski minu tööpäev teisega sarnane, sest lisaks õppetööle vean mitmeid rahvusvahelisi projekte. Seega vahelduvad nii teemad, tiimid kui tegevused pidevalt. Väga palju aega kulubki rahvusvaheliste võrgustike liikmetega nõupidamisteks, koolitusteks, uute projektide rahastustaotluste koostamiseks, konverentsideks, seminarideks ning partnerlusüritusteks väljaspool ülikooli ruume.
Kas midagi on töötatud aastate jooksul ülikoolis muutunud?
Mulle tundub, et aastate jooksul on koos minuga vanemaks saanud ka tudengkond. Enam valdavalt ei tulda õppima kohe peale 12. klassi ning üha enam siirdub esimest või mitmendat magistrikraadi tegema minuvanuseid inimesi, kes vajavad seda õpet oma tööalase karjääri pärast.
Tudengid on ka ajapikku muutunud nõudlikumaks nii õppesisu kui ka administratiivse poole suhtes. Samas tundub, et pealehakkamist ja oma initsiatiivi on vähem ning sageli oodatakse, et iga ülesanne oleks peensusteni ära kirjeldatud, et ei peaks ise lahendusi leidma.
Mis teeb ülikoolist Sinu jaoks atraktiivse tööandja?
Minu jaoks on ülikool selle poolest atraktiivne tööandja, et võimaldab väga suurel määral vabadust oma tegevuste sisu ja teemad ning viisid ise korraldada. Nii õppesisu kui vormi osas on eksperimenteerimise ruumi ja seda saab ka tudengitele võimaldada. Ülikool on võimaldanud kohtuda ja luua koostööd väga paljude teiste välisülikoolidega, aga võimaldanud ka koostööd ettevõtjate ja avaliku sektori esindajatega laiemalt. Kindlasti olen ka tänu neile võrgustikele saanud palju maailmas ringi reisida ning kohtuda projektide käigus huvitavate mõtlejatega eri elualadelt.
Too välja palun kolm Sulle olulist väärtust, mida kindlasti rõhutaksid praegusel ajal Tallinna Ülikoolis õppejõududena tööd alustavatele kolleegidele.
Mina soovitaksin tööd alustavatele kolleegidele, et nad püüaksid katsetada uuenduslikke meetodeid, eksperimenteeriksid ning oleksid ka nendes samades koolitatavates valdkondades ise eeskujuks ning käiks ka oma sõnade järgi. Püüdke rohkem inspireerida ja mentorina õppeprotsessi toetada ja vähem loengut pidada.
Milliste hobidega oled tegelenud ning millistega neist oled jäänud tegelema tänaseni?
Mulle ei meeldi rutiin ja ma vajan oma tegemistes vaheldust. See tähendab sageli ka seda, et puhkus on ühe töö vahetumine teisega. Sama kehtib ka hobide kohta ja teisemelisena katsetasin erinevaid harrastusi tantsust maalikunstini. Alates 20-ndatest eluaastatest võin aga ilmselt peamiseks hobiks pidada ettevõtlust. Olen pidevalt tegutsenud ka ettevõtjana, strateegilise planeerimise ja rahastamise konsultatsioonidest seiklusspordi ja sotsiaalse ettevõtluseni. Mõjuettevõtlus on valdkond, kuhu viimasel ajal peamiselt panustan, lisaks tudengite ettevõtmiste juhendamisele ja oma lastega tegelemisele.
____
Katri-Liisi foto autor on Tanel Meos.