Kuidas võitluskunstid ÜTIsse jõudsid?
Üksteise järel on instituudi töösse panustama hakanud karate, aikido, iaido... Kes selles süüdi on ja mida instituut sest võidab, küsime asjaosalistelt endilt.
Tiina Pajuste, rahvusvahelise õiguse ja julgeoleku professor:
Karate on olnud minu elus üle 20 aasta ja kindlasti õpetanud nii eneseületamist, pingetaluvust kui seda, mida teha siis, kui keegi pimedal tänaval ründab. Alustasin karatega 14-aastaselt ning võistlesin nii kumites (vabavõitlus) kui katas (võitlus nähtamatu vastasega; blokkide ja rünnakute seeria mõtestamine), eriti aktiivselt Inglismaal olles ja Cambridge’i ülikooli esindades. Seal oli muidugi kõige olulisem mõõduvõtt iga-aastane võistlus Oxfordi karateklubiga ("varsity match"); õnneks suutsime iga kord võita. Musta vöö eksami tegin siis kui ma olin 26 aastane.
ehk karate-dō (jaapani keeles 空手道 sõnadest 空 kara 'tühi', 手 te 'käsi' ja sõnaosast 道 dō 'kunst, tee') on Okinawa päritolu võitluskunst.
Karate-dō tehniliseks põhiosaks on võitlus paljaste ehk tühjade kätega, st relvi kasutamata.
Olen olnud ka üle 15 aasta karatekohtunik ja oman nii Euroopa kui maailma karatekohtuniku litsentsi nii katas kui kumites. Enne Covid-19 pandeemiat reisisin üle maailma, et osaleda karate maailmameistrivõistlustel ning muudel suurtel rahvusvahelistel võistlustel. Kohtunikutöö on tihti sama pingeline kui võistleja roll, kuna sina pead matši kontrollima – tagama võistlejate turvalisuse ning selle, et nad reegleid järgivad ning õigetes olukordades ka punkte saavad. Kindlasti jääb karate minu ellu ka tulevikus – karated harrastavad ka pensionärid, lihtsalt tehnikaid mugandatakse vastavalt vanusele ja füüsilisele seisundile.
Kadi Kriit, ÜTI turundus- ja kommunikatsioonispetsialist:
Aikidō [aikidoo] (jaapani keeles 合気道; aiki 'energiate koosmõju' + dō 'tee') on kaasaegne jaapani enesekaitse süsteem ja võitluskunst, mille lõi Morihei Ueshiba (1883–1969) vanade budō (武道) koolide põhjal 20. sajandi alguses.
- 合 ai – 'liitmine, ühendus, kooskõla'
- 気 ki – 'hing, eluenergia, meel, kavatsus'
- 道 dō – 'tee, rada, meetod, viis'
Aastal 2007 saatis mu toonane tööandja L´Oreal mind Londonisse kommunikatsioonikoolitusele. Koolitus põhines aikido filosoofial, õpetati, kuidas konfliktisituatsioonides vastase jõud tema enda vastu tagasi suunata, samas teda ennast liigselt vigastamata. Pakkisin kohvrid ja kolisin Lätist Jaapanisse, aikidod õppima.
Kuna töötasin seal kinnisvarafirmas, kolisin Tokios järjest Aikikai hombu dojo ehk maailma aikido kodule lähemale, kuni lõpuks elasin kõrvaltänavas ja käisin trennis mitu korda päevas. Musta vööni ei jõudnud, esimene kord, kui eksamile olin registreerunud, avastasin end sel ajal hoopis Mehhikost, ja teine kord jäin paar päeva enne eksamit lapseootele. Ametlikult on mul küll 1. kyu ehk pruun vöö, aga kõigil peale laste (ja musta vöö omanike) on aikidos vööd valged, kaasa arvatud O-sensei'l, ehk kõige kõrgema taseme musta vöö omanikul.
Iaidō (jaapani keeles 居合道) on rahvusvaheliselt tuntud Jaapani võitluskunst, kus harjutatakse traditsioonilise Jaapani mõõgaga (katana, 刀) võitlemisel ootamatut rünnakut või vasturünnakut.
Iaidot kutsutakse vahel ka liikuvaks meditatsiooniks, kuna üks tähtsamaid eesmärke treeningus on eneseareng – muuhulgas tehnikate kontsentratsiooni ja sujuvuse kaudu.
Lisaks maandan oma tundeid mõõgaga vehkides, iaidos sain välismaalasena oma taseme ülemaailmsel võistlusel 7. koha. Ise kahtlustan, et seda pigem mu blondide juuste pärast, aga eritellimusel valmistatud katana on minuga kõik mu reisid ja kolimised kaasa teinud. Sest teame ju kõik, et igal võitleval priiuserüütlil olgu katana alati vööl.
.png)
.png)
.png)