Ühiskonnateaduste blogi

Külliki Tafel-Viia: doktoritöö kirjutamisel tuleb kasuks lastetoast pärinev kohusetunne

Külliki Tafel-Viia Ühiskonnateaduste instituudist käsitles oma doktoritöös loomemajandusi ja poliitikamuutust Euroopa linnade näitel. Ta usub, et muudatused sotsiaalteadlaste poolt uuritavas toimuvad järk-järgult ning on paljude väikeste nihete tulemus - ühest konkreetsest asjast midagi drastiliselt ei muutu, pigem on suudetud nügida mingit teemat kuhugi suunas.

pilt

Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde? 

Ma jõudsin oma doktoritöö teemani läbi töö. Ma sattusin töötama Eesti Tuleviku-uuringute Instituudis (Estonian Institute for Futures Studies), kui loomemajanduse temaatika jõudis Eestisse läbi Briti Nõukogu Eesti esinduse. Juhtusin olema uurimisgrupis, kes tegeles nii termini ’creative industries’ eestindamisega ja samuti selleteemaliste esimeste uuringutega Eestis. Esmajärjekorras keskendusid need loomemajanduse mõtestamisele üldiselt ja samuti sellealasele poliitikakujundamisele aluste loomisega. Aja möödudes liikus fookus enam üksikutele loomemajanduse allsektoritele ja seejärel juba loomemajanduse sektorite ja teiste sektorite vahelisele koostööle. See muutus peegeldab ka loomemajanduse temaatika evolutsiooni ajas ning see leiab käsitlust ka minu doktoritöös.

Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda? 

Kui on olemas vastus küsimusele ’miks’ ehk ’miks doktorikraadi saamine oluline on’, siis see hoiab jätkuvalt teekonnal. Kasuks tuli, ilmselt lastetoast pärinev, kohusetunne ning soov alustatu iga hinna eest lõpuni viia. Kuigi ma ei olnud sel teekonnal sugugi järjepidev ja minu teekond oli keskmisest pikem, siis nimetatud kohusetunne tõi mind sellele teekonnale siiski alati tagasi. 
Kindlasti aitas kaasa ka see, et otsustasin teha artiklitel baseeruva doktoritöö. See aitab uurimistööd paremini erinevateks etappideks jagada ja vahefinišiteni – artiklite ilmumiseni – kergemini jõuda. 

Kirjelda mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus. 

Enamik naljakaid seiku on juhtunud ikka välitöid tehes ja eeskätt reiside jooksul. Koheselt meenub üks juhtum kõige viimasest uurimistööst, mille raames käisin tegemas intervjuusid Aarhusis, Taanis. Kõik algas n.ö klassikalise reisimise probleemse seigaga, et pagasit pakilindilt ei tulnud... ja siis sain teada, et see ei tulegi. Küsides lennujaama töötajatelt, millal pagas võiks tulla, sain vastuseks, et nad ei tea. Vähekese aja pärast sain siiski rõõmusõnumi, et pagas tuleb õhtuse lennuga. See rõõm oli üürike, sest sellele järgnes teade, et seda kätte ei saa, sest lennujaamas pole enam sel ajal kedagi, kes pagasit see kell vastu võtaks! 

Pagasi sekeldustega tegelemise peale jäin maha ühest ja põhimõtteliselt ainsast bussist, mis viib lennujaamast kesklinna. See tähendas seda, et pidin ära jätma esimese intervjuu, kuna ka taksoga ei jõudnud, sest auto küll oli, aga juhti sees mitte. Lennujaamas oligi ainult üks takso (p.s Bolt ja Uber ei olnud üldse valikus). 

Siis sain teada, et buss ikkagi tuleb, aga tunni pärast, mil buss tulema pidi, selgus, et see siiski ei tule sel ajal, mis lubatud. See tähendas, et ma ei jõua ka teisele kokkulepitud intervjuule. See kõik kõlab, nagu oleks tegu mingi eksootilise riigiga, mitte Taani ja Aarhusiga. Olukorra kirjeldamiseks sobis igati hästi kirjanduslik lause, et miski on mäda Taani riigis…

Olgu öeldud, teisele intervjuule ma siiski jõudsin, sest taksojuht ilmus välja. Ja õhtuks jõudis kohale hotelli ka pagas, mis saabus lennuga, mida polnud graafikus. Ning kokkuvõttes kujunes reis väga vahvaks ning ära sai tehtud ka see intervjuu, mis alguses ära jäi.

Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma? 

Sotsiaalteadlasena saan väljendada seisukohta, et muutus (ühiskondlikes) nähtustes – ehk nendes, mida sotsiaalteadlased valdavalt uurivad – toimub järk-järgult ning on paljude väikeste nihete tulemus. Sestap ei saa öelda, et ühest konkreetsest asjast midagi drastiliselt muutub, vaid et pigem on suudetud nügida mingit teemat kuhugi suunas. 

Loodan, et suutsin oma tööga nügida arusaamist poliitikakujundamisepraktikast selles suunas, milliseid instrumente ja lähenemisi loomemajanduse, aga ka teistes poliitikates rakendada, et toetada poliitika omaksvõttu. Minu töö näitas selgelt ka seda, kui oluline ühiskondlike nähtuste analüüsimisel läheneda distsipliinideüleselt. See võimaldas teoreetiliste diskussioonide tasandil tuua uusi teemasid ning praktilisest vaatenurgast andis kinnituse sellele, kui oluline on poliitika tasandil toetada valdkondade koostööd, kuna midagi uut saab tekkida üksnes erinevate valdkondade kokkupuutepunktides. 

Kui hästi on teadlaste ja noorteadlaste hääl ühiskonnas kuulda? 

Minu arvates sõltub see eeskätt sellest, kas tahta oma häält kuuldavaks teha. 
See on paljuski teaduskommunikatsiooni küsimus. Kas on soovi püüda asetada end kuulaja/lugeja positsioonile ning mõelda, mis teda mingi teema juures võiks huvitada ning milliste sõnadega võiks teda kõnetada. Kas osatakse mõelda, kuidas oma teemat erinevatele ühiskonna gruppidele oluliseks teha ning kuidas uurimistöö erinevatele valdkondadele kasu võiks tuua. Kommunikatsioon on aeganõudev tegevus ning sageli tuleb rääkida korduvalt enne, kui sõnum kellenigi jõuab. Mulle hästi meeldib üks kommunikatsioonis kehtivaid tõdemusi, mille kohaselt on valik, kas kirjutaja võtab aega kirjutamiseks, et jõuda üheselt mõistetava kompaktse tekstini või peab lugeja kulutama aega selleks, et pikka teksti lugeda ja sellest aru saada. Küsimus ongi, kumb pool pingutuse teeb.

Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada? 

Olla avatud – nii uutele kogemustele, arvamustele, inimestele, olukordadele, ja ka erinevatele teoreetilistele seisukohtadele. See annab võimaluse hoida hinges lapselikku avastamisrõõmu ning rikastada oma elu, mh ka õnnelike juhustega. See loob võimaluse mitmekülgse(ma)ks eluks, mis ei tähenda üksnes lihtsalt huvitavamat elu, vaid kasvatab suutlikkust näha suurt pilti ja seoseid erinevate asjade vahel.

Olla järjekindel ja tulemustele orienteeritud. Teekond doktoriks saamisel on üks neist olukordadest, kus vajadus selle järele tuleb väga ehedalt esile. Päeva lõpuks loeb ennekõike suutlikkus end mingil ajahetkel kokku võtta ning asjad lõpuni viia.

Olla tähelepanelik teiste inimeste suhtes. Selle väärtust hindan ma järjest enam ning pean ise kindlasti veel jätkuvalt õppima. Tähelepanelik olemine tähendab oskust kuulata, küsida, kuidas läheb, öelda asju, mis teeb rõõmsaks. Teisisõnu, see on investeerimine heade inimestevaheliste suhete loomisse ja hoidmisse. Sellele investeeritud aeg tuleb kuhjaga tagasi, sest inimestele jääb see meelde ning kui peaks endal olema nõu või abi vaja, on inimesed alati altid sulle aega leidma. 

Räägi ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitad lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitad?

Ma loen tavaliselt väga mitut raamatut korraga. Üks pooleliolevaid raamatuid on norra brändi strateegi Bård Annweiler’i raamat „Point of purpose. How purposeful brands attract top employees, seduce customers & fuel profit“. See raamat räägib sellest, kui oluline on organisatsioonil omada tähendusrikast ehk nii organisatsiooni sisse kui välja kõnetavat eesmärki ning kuidas selleni jõuda. Mitmeid raamatusoovitusi saab edukalt üle kanda ka igapäevaellu. 

Teine pooleliolev raamat on Rosa Liksomi „Kupee nr 6“. Raamatu ekraniseeringut ma ei ole näinud, kuid tekst on väga visuaalne ning pigem toimibki pigem filmi- kui proosavormis.

Kolmas lugemisel raamat on Michel Houellebecq’i raamat „Elementaarosakesed“. Houellebecq’i soovitan igal juhul lugeda, kuna ta oskab väga tundlikult ja ka ennustavalt kirjeldada ühiskondlike protsesse. „Elementaarosakesed“ ei kujune minu jaoks kirjaniku lemmikteoseks; selle asemel tooksin esile aastaid tagasi loetud „Kaart ja territoorium“, mis ajendas mind läbi lugema ka kõiki tema teisi teoseid. 

Neljas lugemisel raamat on Anneli Urge „Šokiterapeut“, mille mulle sõbrad kinkisid doktorikraadi saamisel, kuna nad arvasid, et vahelduseks peaks ma kõike muud kui keerukat ja teaduslikku kirjandust lugema. See on kerge ja ladus lugemine, mida ajul aeg-ajalt taastumiseks vaja on.