Leif Kalev: demokraatia kvaliteet vajab teadlikku tööd
Tallinna Ülikooli päeval tunnustasime tänavusi ülikooli silmapaistvaima publikatsiooni, õpiku ja loomingulise projekti laureaate. Parima üldharidus- või kõrgkooliõpiku kategoorias määrati auhind avaliku poliitika kolmeosalisele raamatusarjale, mille üheks autoriks on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi riigiteooria professor Leif Kalev. Tegime Kaleviga juttu ning küsisime nii elu kui ka töö kohta.
Kust tuli mõte luua kolmeosaline avaliku poliitika raamatusari?
Mul oli mõtteid raamatusarja loomiseks juba 2011. aastal, mil valmis poliitika ja valitsemise aluste kõrgkooliõpik. Vahepeal põhikohaga ministeeriumis töötamine küll pidurdas seda mõtet, aga samas suunas ka uude võtmesse.
Riigikogu on läänemaailma üks nõrgemaid parlamente, tema eksperttugi vajaks järeleaitamist eriti poliitikakujundamise võime mõttes.
Poliitikakujundamise pädevused on kvaliteetseks omariikluseks väga põhjapanevad ja siin osutus süsteemse teadmise nappus Eesti valitsemipraktikas üllatavalt suureks. Nii esitasimegi koos Georg Sootla ja Kersten Kattaiga sellealase raamatusarja loomise taotluse siis, kui tulin ministeeriumist ülikooli tagasi. Materjali koostamine võttis aega viis aastat. Et kogu materjalist valmib kolmeosaline raamatusari, otsustasime alles materjali koostamise viimasel aastal, kui enamik tekstist juba valmis oli.
Milline on olnud senine tagasiside?
Kes on tagasisidestanud, on olnud väga positiivsed – nii need, kes on esmaselt tutvunud kui ka need, kes süvitsi lugenud. Eeldasime, et erialapraktikud loevad esmalt lõike, mis on nende tegevuse jaoks olulised ja tundub, et nii on ka toimitud.
Kaugemate valdkondade inimeste jaoks oleks hea teha veel lühike ülevaateraamat. Mingil määral täidab seda rolli õpiku esimene raamat, aga ka ainuüksi see on 400 lehekülge.
Kõige parem tagasiside oleks poliitika, poliitikakujundamise ja valitsemise kvaliteeditõus ning Eesti omariikluse alusteadmiste tugevnemine, aga seda saab hinnata alles aastate pärast.
Kui mõtlete riigiteooria professorina Eesti poliitikale, siis mille üle tunnete uhkust? Mida meil tehakse hästi?
Vahepeal väga olustikulisse poliitikasse on tulnud veidi julgust katsetada uudseid lahendusi. Näidetena sobivad nii pensionireform, kriisilaenud või midagi kolmandat. Kõik need ei tarvitse olla optimaalsed, aga poliitika peab suutma kontekstiteadlikult muutuda ja areneda.
Üks positiivne näide oli elektrihinnatõusu leevendusmeede. Seda ei läinud lõpuks vaja, aga see oli märguanne, et valitsus on valmis enda osalusel loodud tehisturu ebakohtadega tegelema, mitte probleemi inimeste kraesse lükkama.
Laiemalt on meie riiklus juba ammu konsolideerunud ning suudab toimida nii rahvusriigi kui ka valitsemisvõimekuse võtmes. Olemasoleva taastootmine toimub küllalt sujuvalt ning on korralikul tasemel.
Praegu on madala haridustasemega poliitikud küllalt laialt levinud.
Mida tuleks Teie hinnangul meie poliitilises kultuuris või poliitikas parandada?
Tõstaksin esile kolm küsimusteringi. Esiteks, lisaks uute lahenduste katsetamise julgusele oleks hea neid süsteemsemalt ja täpsemaid valikuid kaaludes kujundada. Poliitikadisaini võime ja uue avaliku poliitika loomine nii, et erakondade eelistused, ekspertteave ja haldusaparaat töötaksid hästi kokku, on üks selge arenguvajadus. Oskus ekspertiisi kasutada peaks mehaanilisest arvandmete kasutamisest laienema avaliku poliitika kujundamise funktsionaalsema teadmuse suunas. Lihtsust ja lihtsameelsust ei tasuks segi ajada.
Teiseks – demokraatia kvaliteet vajab teadlikku tööd sarnaselt igale eluvaldkonnale. Kokkamises, spordis või aiaharimises mõistame oskuste tähtsust, aga demokraatlikus poliitikas eeldame millegipärast, et kvaliteet tekib iseenesest. See aga algab korralikust kodanikuharidusest: Eesti ühiskonnaõpetus tuleks disainida oluliselt paremini toetama demokraatliku ja poliitikateadliku kodaniku kujunemist. Ka teistel inimestel peaks olema parem ligipääs demokraatliku kodanikuna toimimist võimaldavale teabele. Tuleks vähemalt teatud määral mõista poliitikat ja valitsemist kui praktilist tegevust, et mitte mütologiseerida, moraliseerida ja olla manipulatsioonidele kerge saak.
Sama oluline on poliitikute kvaliteet, ent praegu on madala haridustasemega poliitikud küllalt laialt levinud. Erakondade töö oma aktiivi teadmistetaseme tõusuga peaks olema kõvasti mitmekülgsem. Samas võiks meil olla ka lahendused tublide poliitikute ja riigiametnike tunnustamiseks.
Kolmandaks – institutsioonide tugevdamine. Riigikogu on läänemaailma üks nõrgemaid parlamente, tema eksperttugi vajaks järeleaitamist eriti poliitikakujundamise võime mõttes. Laiemalt on poliitikakujundamise ja valitsemisvõimekuse toestamiseks võimalus kujundada seadusandliku ja täitevvõimu süsteemne koostöö ülikoolidega. Demokraatia institutsioonilised tugimehhanismid vajaksid uuele tasemele viimist.
Samuti tuleks läbi mõelda eelarvestamise, planeerimise, hankimise ja haldusmenetluse lahendused nii, et need võimaldaksid poliitilist eesmärgistamist ja juhtimist ning oleksid samas jätkusuutlikud.
Lisaks ülikooli parima üldharidus- ja kõrgkooliõpiku tiitlile nimetati kolmeosaline avaliku poliitika raamatusari ka Eesti 2021. aasta parimaks kõrgkooliõpikuks. Kuivõrd ootamatu selline auhindade sadu on?
Tunnustus valmistab heameelt. Eesti kohta ju öeldaksegi, et meil märgatakse ja tunnustatakse liiga vähe. Saada mitu neist vähestest tunnustest, mida riigiteadusliku teadmisteloomega on võimalik saada, viitab, et õpik on teistelegi silma jäänud.