Luule Sakkeuse 20 aastat ülikoolis. Või juba 25?
Tööjuubelit tähistab Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse juhataja Luule Sakkeus.
Minu töösuhet Tallinna Ülikooliga saab arvutada mitut moodi. Aastal 1998 loodi Eesti Kõrgkoolidevahelise Demouuringute Keskuse alusel ülikoolis Eesti Demograafia Instituut. Saime Teadusfondi sihtrahastuse, mis võimaldas ka mind palgata.
Aga juba aastal 1994 oli Tallinna Pedagoogikaülikoolis loodud demograafia õppetool. Alustasime õpet kolmekesi: Kalev Katus, Allan Puur ja mina, viisime läbi loengukursusi. Otseselt ülikoolis oli ametis siiski vaid Kalev Katus.
Põhjus, miks Eesti Demograafia Instituut sündis, oli teadusmaastiku korrastamine. Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus oli ju MTÜ, neile ei makstud baasraha, nad ei saanud ka sihtrahatoetusi taotleda. Sel ajal toodi ka Teaduste Akadeemia instituudid ülikoolide alla. Põhimõtteliselt oli see ju õige: teadus pole asi iseeneses, teadlane peab oma teadmisi ka edasi andma.
Sisuliselt oleme aga olnud teadusinstituut, pidanud ise oma raha lugema – töötajatele palka maksma ja ruumide eest tasuma. Teaduse plaanis olemegi olnud väga tublid, välja arvatud aeg, kus meil sihtrahastus just lõppes ja suured riiklikul tasemel toetused kaheks aastaks külmutati. Lisaks sattus see ajale, mil ülikooli reformiti.
Reformil oli meile aga hoopis suurem mõju seetõttu, et olime küll olnud teadusinstituut, aga saime siiski õpetada. Nüüd tekkis arusaam, et teadusüksused ei peagi õpetama ning neile ei pea ka selleks raha eraldama. Väikeses riigis nagu Eesti pole meie alal oma õppekava võimalik luua, teised aga pole nõus meile oma aineressursse eraldama. Nii on motivatsioon oma teadmisi edasi anda oluliselt vähenenud.
Lootusrikkad aga oleme endiselt, sest meil on doktoriõpe, seega ka järelkasv. Meil on noori, kes tublid nii erialaselt kui ka sidemete loomisel üle kogu maailma. Oleme Euroopa demograafia doktorikooli liige, meie doktorandid, kes soovivad teadustööga jätkata, peavad vähemalt ühe aasta seal veetma, mis on uue põlvkonna rahvusvaheliste sidemete alus.
Teine, mis meie lootust hoiab, on tõsiasi, et oleme loonud suured riiklikul tasemel andmetaristud küsitlusuuringute baasil, nii vananemisele keskenduva SHARE kui ka pere- ja sündimusuuringu alusel. Need võimaldavad meil nii iseend uurida kui ka rahvusvaheliselt võrrelda ning selle kaudu panustada maailma tippteadusesse.
On tõsi, et demograafial kui teadusharul, mida nõukogude ajal Eestis polnudki, on läinud väga hästi. Oleme tõestanud, et rahvastikku tasub uurida. Teisalt – ega Eestis ei olda harjunud andmetega töötama, nende põhjal otsuseid tegema. Nii tuleb visalt selgitada ka seda, miks rahvaloenduse praegune kvaliteet teadlasi ei rahulda ning miks on suured küsitlusuuringud Eesti jaoks olulised.