Tallinna Ülikooli doktor Carsten Martin Wulff: iga minut ootamist peale kaitsmist mõjus tundidena

Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Carsten Martin Wulff kaitses novembris oma doktoritööd  „Rahvusvaheliste kohtute mõju uute inimõiguste arengule – õiguse olla unustatud näitel“. See käsitles isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 17 kirjeldatud õigust olla unustatud. Selle õiguse alusel võib inimene nõuda otsingutulemuste kustutamist, kui säilitamiseks ei ole seaduslikku alust.

Wulff käsitles oma doktoritöös õigust, mida on tihtipeale nimetatud ka uue põlvkonna õiguseks, neljast vaatenurgast: kas selle õiguse arendamine vastab varem kehtinud inimõigustele; kui edukalt loovad Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus ühtset andmekaitseraamistikku Euroopa Liidus; kas Euroopa Kohus teeb õiguse arendamisel koostööd riigisiseste kohtutega ning kas on võimalik, et nendes kohtutes tehakse tulevikus andmekaitse valdkonnas võimupiire ületavaid kohtulahendeid.

---

• Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde ehk kuidas tekkis huvi selle valdkonna vastu? 

Kui aus olla, tahtsin 2016. aastal algselt kirjutada väitekirja pagulaskriisist ja Dublini III määruse kohaldamata jätmise mõjudest, mis väidavad, et liikmesriik vastutab pagulase eest, kustkaudu ta esimest korda EL-i sisenes. Mulle öeldi, et teema on liiga kuum ning TLÜ toonaste teaduslike eesmärkide kohaselt oleks andmekaitse ehk märksa parem uurimisvaldkond.

Lõplik GDPR läbis küll äsja seadusandliku protsessi, kuid pidi algselt rakenduma juba 2018. aastal. Artikkel 17 pälvis kiirelt minu tähelepanu ja sellest sündis idee väitekirjaks, mis käsitleb õigust olla unustatud. Kui sai selgeks, kui palju küsimusi ainuüksi artikli 17 rakendamine põhjustab, tekkis sellest koheselt motivatsioon uurida.

• Kus ja kellena praegu töötad ning kuidas kasutad oma igapäevases töös oma teadustööst saadud teadmisi?

Olen praeguse enneolematu pandeemia tõttu naljakal kombel tööotsingutel. Õpingute esimesel poolel suutsin seevastu õpet edukalt kombineerida täiskohaga tööga. Sain tollest ajast palju väärtuslikke õppetunde ajaplaneerimise ja prioriteetide seadmise kohta, mis loodetavasti on mulle ka tulevikus kasuks.

Doktoritöö suurimaks kasuks on see, et ta muudab antud teema kättesaadavaks neile, kes pole sellega varem tegelenud. /.../ Uurimistöö on piisavalt selge ning ei pea omama õigusteaduste doktorikraadi, et mõista töö teemat.

• Doktoritöö valmis kirjutamine on üsna suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Püüdsin alati osaleda konverentsidel, kui minu uurimistöö jõudis punkti, kus oli hea arutada edusamme teiste üliõpilaste ja akadeemikutega väljaspool teaduskonda. Selline keskkonnavahetus aitas puhastada mõtteid, kui olin kuhugi kinni jäänud. Lisaks püüdsin tekitada harjumust, seades iga nädala alguses eesmärgid ja planeerida konkreetsed kellaajad päevast, mille pühendan üksnes kirjutamisele. Lisaks aitab sport alati mõtteid eemale viia. 

• Kui oma doktorantuuri ajale tagasi vaatad, siis mis sellest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Kuna lõpetasin alles hiljuti, siis tunnen, et arutelud professoritega vahetult pärast minu kaitsmist ja komisjoni arutelude ajal jäävad mulle järgnevatel aastatel kõige eredamalt meelde. Iga minut ootamist tundus tundidena. Samuti vaatan tänulikult tagasi oma pikematele õppereisidele Kopenhaagenisse ja Viini, mis mõlemad olid värskendavad keskkonnavahetuse ja uute inspireerivate ideede poolest.

 

• Mis Sa arvad, kuidas oma uurimistööga maailma parandasid? Kui hästi ja kuidas maailma parandamine Sul õnnestus? 

Võibolla tagantjärele vaadates on minu doktoritöö suurimaks kasuks see, et ta muudab antud teema (õigus olla unustatud) kättesaadavaks neile, kes pole sellega varem tegelenud. Selles käsitletakse õiguse rakendamist ajaloo, ulatuse ja probleemide seisukohalt mitmest küljest. Uurimistöö on piisavalt selge ning ei pea omama õigusteadustes doktorikraadi, et mõista töö teemat.

• Kes on läbi aegade olnud teadlane, suurmees või mõtleja, kelle kõrval tahaksid tegutseda? Miks?

  Lause, mis minu mõtteviisi kõige paremini kokku võtab, on see: “Kohtle teisi nii, nagu soovid, et sind koheldaks."

Esimesena tuleb pähe Robert Alexy. Tema uurimus seaduse olemuse kohta tuleneb Radbruchi valemist, mida saab kasutada konkureerivate õiguste vahel tasakaalu leidmisel ning mis on paljuski ühilduv õigustõlgendaja mõttekooli asutaja Ronald Dworkiniga, keda ka minu uurimistöö kõnetas. Tohutu au oli teda TLÜs toimunud konverentsi ajal kuulata ja temaga tollal paar sõna vahetada.

• Kuidas ja kui palju on Sinu elu mõjutanud ülemaailmne koroonakriis? Mis Sa arvad, milliseks kujuneb meie elu järgmisel/järgmistel aastal?

Pandeemia puudutas mind otseselt esimest korda doktorikooli kevadkoolis, kui valitsuse eriolukorra väljakuulutamise tõttu otsustati lõpetada päev varem. Laupäeva õhtul Tallinna tagasi sõites läbisime Tartut ja linn nägi välja nagu täielik kummituslinn, kus ebakindlus ja hirm oli võimust võtnud. Isiklikult usun, et vaktsiin on ainus pääsetee, kuid see võtab kindlasti aega. Kui meie elu taastub järgmiseks suveks, oleks see juba tohutu võit.

• Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elad ning mis aitavad Sul edu saavutada? 

Nooruspõlves tegelesin üsna palju skautlusega, kust omandasin palju eluks vajalikke oskusi. Lause, mis minu mõtteviisi kõige paremini kokku võtab, on see: “Kohtle teisi nii, nagu soovid, et sind koheldaks”. Üldiselt üritan alati inimestesse suhtuda sõbralikult, isegi kui mõnikord inimesed minusse ei suhtu. Kunagi ei või teada, mida inimene parasjagu läbi elab. Ülimalt olulised on ka head suhted pere ja sõpradega – seda ei saa kunagi üle tähtsustada.

• Viimane raamat, mida lugesid? Miks seda ka teistele soovitada?

Viimane raamat on suhteliselt vana klassika: John Grishami “A Time to Kill”. Kuna autoril endal on õiguslik taust, võimaldab see tal oskuslikult demonstreerida kohtute olulist rolli tõest valede eraldamisel mõrva kaasuse puhul. Kõigile põnevushuvilistele võin julgelt soovitada, sest tegu on hea autoriga.