Teadlane selgitab, mis on poliitilised skandaalid
Igapäevakeeles oleme harjunud skandaalideks nimetama igasuguseid tegusid ja väljaütlemisi, mis meie meeli erutavad, kuid teadlastel on välja töötatud üsna täpsed definitsioonid, mudelid ja klassifikatsioonid skandaalide uurimiseks, selgitab Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi poliitikasotsioloogia dotsent Mari-Liis Jakobson.
Skandaali tuum on enamasti tõepoolest mingi tegu, mis läheb vastuollu üldkehtivate moraalinormidega, kuid selleks, et asjalood klassikalise skandaali ilme võtaks, peaks teo toimepanija olema püüdnud ka oma tegu varjata, mis aga lähevad luhta, sest tegu avalikustatakse sellegipoolest, ning see mõistetakse avalikult hukka.
Samas on aga teadlased pidanud tõdema, et sellist mudelit tuleb veidi muuta, kuna klassikaliste poliitiliste skandaalide kõrval nagu võimu-, seksi- ja finantsskandaalid, on tõusnud uus täht: nimelt, repliigiskandaal ehk skandaal, mis puhkeb poliitiku mõtlematu sõnakasutuse tõttu ja mis pole sageli juhtunud varjatult.
Kuna poliitikute jaoks on pidev meedias pildis olek ning suhtlemine sotsiaalmeedia vahendusel üha tähtsamad, on mõttevääratused sagedased sisse lipsama, ning ajakirjandus, mis on pidevalt järgmise klikimagneti otsingul, on varmas neid apse ka üles korjama. Seetõttu on repliigikandaalist saanud lühikese aja jooksul ka üks olulisemaid skandaali liike nii meil Eestis kui ka mujal läänemaailmas.
Millist nõu oskab teadus anda skandaali sattunud poliitikule?
Põhimõtteliselt on skandaali sattunul neli strateegiat: tunnistamine ja kahetsemine, oma süü eitamine, enese õigustamine, ning vabanduse või ettekäände otsimine.
Vabanduste otsimise strateegiat peab suhteliselt ebatõhusaks valdav osa tehtud uuringutest, kuna need näitavad skandaali sattunud poliitikut jõuetuna. Samas teiste strateegiate osas lähevad tulemused lahku.
Huvitav on see, et kui küsitluse tüüpi uuringutest selgub, et inimesed üldiselt eelistavad, kui skandaali sattunu viisakalt tunnistab oma süüd ning vabandab või astub suisa tagasi. Samas eksperimendi tüüpi uuringud näitavad muud.
Oma toetajate seas pälvib poliitik enamasti heakskiitu hoopis ennast õigustades, mõnel juhul (eeskätt seksiskandaalide puhul) võib toimida ka eitamine.
Lisaks võib tänapäeval täheldada ka n-ö ebavabanduste (nonpology) hulga kasvu: poliitik justkui vabandaks, aga tegelikult mitte enda käitumise pärast, vaid hoopis näiteks sellepärast, et tegu avalikuks sai, et avalikkus seda laiduväärseks peab, või suisa sellepärast, et ohver haiget sai. Tegelikkuses pole aga apoloogial ning teo eitamisel suurt vahet.
Aga miks siis poliitikud üldse vastutust võtavad, kui nende valijale on sümpaatne hoopis vastupidine käitumine?
Siin aitavad vastust leida praimimisega seonduvad teooriad. Üldiselt ei saa ükski skandaal lõppeda enne, kui poliitik pole kas vastutust võtnud või teema end täielikult ammendanud, ehk uusi infokilde pole enam päevavalgele tulemas.
Juhtunu eitamine või õigustamine, samuti ebavabandus võib üksnes õli tulle valada ning spekuleerimine poliitiku süü üle jätkub. Praimimine seda tähendabki, et mida kauem poliitiku nime skandaalse juhtumiga seostatakse, seda püsivama jälje see tema renomeele jätab.
Niisiis soovitab teadus poliitikutel oma eksimusi tunnistada ning pakkuda meediale hiljem kõneainet pigem aktiivse algataja ja eestvedajana, mitte pahelise eitaja ja eneseõigustajana.
Eesti ministrite skandaalid on kestnud 1-946 päeva. Venimise põhjustab vea eitamine või õigustamine.
Vaata Mari-Liis Jakobsoni loengut Novaatorist.