Ühiskonnateaduste blogi

Teadusartikkel selgitab, kuidas Reformierakonnal õnnestus 17 aastat järjest võimul olla

Reformierakond

Hiljuti avaldasid ÜTI võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts ja politoloogia eriala vilistlane Marleen Allemann artikli ajakirjas Problems of Post-Communism (1.1 kategooria, SJR rank Q1), kus otsivad vastust provokatiivsele küsimusele: Kuidas mõnedel erakondadel õnnestub isegi noortes demokraatiates ebatavaliselt pikalt võimule jääda?

Artikkel keskendub Eesti Reformierakonnale, kuid võrdlevalt vaadeldakse samasugust pikaajalist võimuerakonda Sloveenias – Sloveenia Liberaaldemokraatlikku Parteid (LDS), kellel õnnestus 12 aastat (1992 – 2004) katkematult valitsusvastutust kanda. Artikkel näitab, et mõlemad parteid kasutasid oskuslikult ära olukorda, kus erakonnasüsteem oli ideoloogiliselt tasakaalust väljas (Eestis paremale ja Sloveenias vasemale kaldu). Käies end välja kõigile sobiva tsentrijõuna saavutasid nad olukorra, kus LDS-i ja RE-d välistades ei olnud võimalik valitsusliite moodustada. Lisaks olid mõlemad parteid suurepärased narratiivide sepitsejad, suutes vastavates riikides kehtestada oma ideoloogilise hegemoonia: LDS oli Sloveenias eduka vasakliberaalse üleminekumudeli arhitekt, RE aga sidus oskuslikult omavahel kokku turuliberalismi ja rahvusluse. Ometi ilmnes kahe erakonna strateegiates olulisi erinevusi. Kuna LDS tegutses Sloveenias 1990. aastatel, siis ei pannud nad väga rõhku organisatsiooni ülesehitamisele, vaid nende edu põhines suuresti karismaatilisel liidril (Janez Drnovšek). RE aga panustas just organisatsiooni arendamisse, mis võimaldas neil hiljem üle elada ka vähemvõimekad liidrid. Artikli üks uudseid leide ongi, et selgelt joonistuvad välja nö. liidrikesksete ja organisatsioonikesksete dominantsete parteide strateegiad. Esimene sobib demokraatia konsolideerumise varajases faasis, teine hilisemas.

Uurimistulemustest nähtub ka laiem küsimus ja paradoks: miks tõusid pikaajalised võimuparteid tõusid esile just kõige edukamates post-kommunistlikes demokraatiates, aga mitte näiteks Poolas ja Ungaris? Võib-olla polegi pikaajalised võimuparteid demokraatia arengu seisukohast alati nii negatiivsed, kui seni on arvatud.

Artikli täisteksti saab lugeda SIIT.

AjakiriArtikli avaldamine oli omaette katsumuste jada: kuna ajakirja toimetaja vaatas artiklit juba algusest peale kahtlaselt, siis läbis see kolm retsenseerimisringi, kokku seitsme erineva retsensendiga. Kogu protsess vältas kolm aastat. Samas näitab seesugune toimetus-poolne pühendumine ka ajakirja kvaliteeti ja tegemist on tõesti Ida-Euroopa areal studies liinis ühe kõige tugevama ajakirjaga riigiteaduste ja sotsioloogia valdkonnas.