Tiina Tambaum: Eesti põlve vanaks looma

Ühiskond vananeb, aga meie elu- ja ärikeskkonnas on vähe väliseid märke, mis selle tohutu muutusega arvestaks. Tulevikuühiskonna ehitamine kitsalt meditsiini- ja hooldusteenuste pakkumisele toetab valearvestust, nagu poleks minul ja teil, head lugejad, vananedes ja vanaduses vaja muud kui tablette ja puhast voodit.

Üks sektor, kus juba arvestatakse totaalse muutusega ostjaskonnas, on reklaamibürood. Reklaampiltidel on verinoori modelle järjest vähem. Kui aga kesk- ja vanemaealine reklaami peale kohale tuleb, võtavad teda vastu ebamugavad või lausa takistavad olud.

Mis on siis elanikkonna vananemisega seoses elus-olus muutunud? Näiteks see, et märkimisväärne osa ostjatest riiulite vahel ei näe tegelikult ei kauba nimetust ega kilogrammihinda. Mina ka ei näe.

Hiljuti olin tunnistajaks abielupaari dialoogile kulinaarialeti taga. «Kas need seal on kanakoivad või kotletid?» küsib mees kilesse pakitud pruunide valmistükkide kohta. «Ma ei näe lugeda,» vastab naine, ja nii see ost neil tegemata jäigi. Milles asi? Võeti ju nägemise halvenemise puhuks prillid kasutusele juba kaheksa sajandit tagasi!

Asi selles, et lugemisprillid on abivahendid, mis aitavad ainult lugemisel, ning muul ajal segavad elu tõsiselt. Toidupoes pole prille kaasas, sest inimene ei lähe sinna lugema. Või ei viitsi neid kotist otsima ja mütsi vahele toppima hakata. Kaubanduses aitaks suurem kirjafont – seda nii riiulitel kui muidugi toote pakenditel, mille kirbukirja lugemiseks ei piisa isegi mitte prillidest (aeg oleks seadust muuta!). Üldiselt aga võiksid kaupmehed ja teenuseosutajad arvestada, et lugemisprillidega läheb nii, nagu on läinud pastakatega. On ju paljudel kotipõhjas mõni kirjutusvahend, aga ükski asutus seda kliendilt ei eelda. Teistes riikides olen juba kohanud hotelle ja postkontoreid, kus võtad letilt nii pastaka kui prillid ning teed sipsniuh oma väikese kirjatöö ära.
Ennustan, et kaubanduskeskused hakkavad ehitama oma parkla- või bussipeatuseäärsetesse seintesse toidupoe filiaale, kust inimene saab päevase toidukorvi kätte ilma poolekilomeetrise jalutuskäiguta kaubanduskeskuse südamesse. Samuti võivad tagasi tulla pisipoed. Kui normaalsest vananemisest üldse midagi teatakse, siis seda, et füüsiline jõudlus väheneb. Kliendid hoiavad oma energiat millekski targemaks kui distantside läbimiseks rahvarohketes koridorides. Lisaks on need koridorid kaetud küllalt sileda kiviga. Kõrges eas on jala toetuspunktid ja keha tasakaalukese muutunud, lihtsam on kukkuda ning seetõttu hoidub inimene libedale astumast.

Rääkides poodiminekust või liikumisest nii linnas kui maal üldiselt – olgu selleks siis park, tervisekeskus, kino või kohalik huviring –, on Eestis puudus kümnetest tuhandetest pinkidest. Kui riigi eesmärk on tõepoolest tagada minu iseseisev hakkamasaamine elu lõpuni omas kodus, ilma hooldusasutusse kolimata ja igapäevase kõrvalise abita, on vaja panna pingid sõna otseses mõttes iga kõnnitee iga saja meetri järele. Ei ole eetiline rääkida kodus vananemisest (ageing in place), kui koduuksest kaugemale on võimalik saada vaid siis, kui ukse ees ootab auto. Kui keskkond ei paku tuge, et ise poodi või bussile jalutada, pole tegemist mitte koduse vananemise, vaid koduse vangistusega. Vähesed erandid välja arvatud (nt Raplas Viljandi tänav), lubavad praegu omavalitsused oma teekonnal väsida ning jalga puhata turistil ja sportlasel, kuid mitte selles omavalitsuses elaval kodanikul.

Rääkides ühisüritustest, jõuan kuulmisvõime languse teemani. Ka siin ei saa eeldada, et kuulmisaparaadid on probleemi ühiskonnas lahendanud. Paljud inimesed ei saa kuulmisaparaati kasutada, sest koos olulisega võimendub neil kõrvas ka taustaheli ning ajab lõppkokkuvõttes hulluks. Lisaks peab kuulmisprobleem olema juba märkimisväärne, kui inimene abivahendivajadust tunnistab. Vähenenud kuulmisvõime muudab inimese jaoks mõttetuks kõik kultuuriüritused, kõne- ja muidu koosolekud, töötoad ja infopäevad, kus ei kasutata mikrofoni. Ometi on nii lihtne anda kõnelejale mikrofon ja jagada kuulajatele vajadusel kõrvaklapid. Eeskujuks saan tuua teatreid väljaspool Eestit, kus kuulamise abivahendite jagamine on juurdunud standardteenus.

Nii nagu me ei sisusta lasteaedasid täiskasvanute mööbliga, tuleb kogu meie elukeskkond kujundada vastavaks muutunud vanusestruktuuriga elanikkonna vajadustele. Muutused, mis ei sõltu inimese enda tahtest, ei pea teda viima valikuni, kas kohaneda või irduda.

Artikli autor on Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum.

Loe täispikka artiklit Postimehest.