Tiina Tambaum sarjas „Ekspert eetris“ vanemaealiste digioskustest: miks peaks inimene tahtma õppida, kui temalt seda ei oodata?
Me oleme harjunud muretsema oma füüsilise tervise pärast. Järjest rohkem aga räägitakse vaimse ja sotsiaalse tervise hoidmisest. Praeguse kriisi ajal on vaja keskenduda nii enda kui ka oma lähedaste vaimsele tervisele, eriti oma eakate lähedaste tervisele, keda saame varasemast harvem külastada. Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum andis zoomiseminaril „Ekspert eetris“ nõu ja jagas oma mõtteid, kuidas raskel ajal oma vanavanemate sotsiaalset tervist hoida.
Üks viis on helistamine. See on midagi väga lihtsalt, aga samas võib see sotsiaalse tervise hoidmisel mängida olulist rolli. Erinevad uuringudki on näidanud, et telefoniselts aitab leevendada vanema inimese üksildustunnet, tõsta enesekindlust ja sotsiaalset kaasatust. Pealegi ei võta see kaua aega.
Sotsiaalne tervis ei ole Tiina Tambaumi sõnul sugugi vähemtähtsam kui meie füüsiline tervis. Sotsiaalne tervis tähendab suhtlusvõrgustikku ja suhete kvaliteeti ehk kui palju on teisi inimesi, kellega on võimalik rääkida minule olulistest asjadest. Mitte seda, kui palju on inimesi, kellega on võimalik lihtsalt lobiseda.
Ideaalne suhe peab olema tasakaalus. „Pole nii, et üks hoolitseb ja kuulab ning muretseb teise pärast, vaid see peab olema vastastikune. Kui näiteks üks õpetab teist, siis peaks ka teine õpetama,“ rääkis Tambaum. Ta lisas, et lapsed ning lapselapsed peaksid oma vanemaid või vanavanemaid julgustama, et ka nemad ise helistaksid.
Kõned Ainole
Eriolukorra alguses leppis Tiina Tambaum oma sõbra Ainoga (80+) kokku, et teevad nädalas kaks telefoniseanssi. Tiina ja Aino ei vestle niisama igapäevastest asjadest. Kõnedes on kolm kohustuslikku komponenti. Räägitakse olevikust ning minevikust, mängitakse erinevaid mänge ja alati on väike kodune ülesanne.
Kuna praegu on väga põletav teema maskikandmine, uuriski näiteks Tambaum Aino käest, millal ja kas ta on üldse oma elus maski kandnud. Ainole tuli seepeale meelde, kuidas nad kodus kunagi kandsid maski, kui ajasid mädarõigast läbi hakklihamasina. See oli lihtsalt nii vänge. Peale maskidest rääkimist saigi Aino koduseks ülesandeks oma elamises ringi käia ja vaadata, missuguseid erinevaid kaitsevahendeid seal leidub. „Aino sai aru, et tema kodu on tema kindlus ja paljud asjad, mis tal seal on, on kaitsevahendid,“ rääkis teadur.
Tiina Tambaum selgitab, et telefoniselts ja sellega kaasnevad erinevad tegevused aitavad inimesel mõtestada oma elu ja jõuda seosteni, kas elus midagi kordub ning kui palju on inimesed sarnased või erinevad. „Need jutud peaksid näitama igasuguseid sarnasusi ja erinevusi – sinu ja minu vahel, oleviku ja mineviku vahel.“ Näiteks rääkis Aino muu hulgas oma lapsepõlvemängudest. Need kattusid Tiina Tambaumi omade väga palju, kuigi nende vanusevahe on 30 aastat.
Tiina Tambaum ei helista Ainole seepärast, et Aino oleks üksildane ja neil on tore omavahel suhelda, vaid nad arendavad abivahendit kõikidele inimestele, kes võiksid nüüd ja edaspidi oma kaugel olevate inimestega ühendust pidada. Aino pole sugugi üksildane. Tal on lapsed ja lapselapsed. Nii Aino kui ka Tiina Tambaum aga tunnetavad peale telefonivestlust, et neil on tore olla, nad klapivad ja neil on sarnane huumorimeel.
Eakad ja digioskused
Koroonakriis ja eemalolek oma lähedastest võis eakate jaoks tähendada seda, et nad hakkasid oma pereliikmetega suhtlema erinevate tehnoloogiliste vahendite kaudu. Eestis on aga jätkuvalt probleemiks vanemaealiste kesised digioskused. Tiina Tambaum usub, et kriis mõjus hästi eakatele, kes arvasid, et nende oskused olid halvad ja kes on nüüd neid parandanud. Varem pole digioskusteks olnud piisavalt põhjust või on vanemaealised leidnud, et neil pole vaja arvuti õppida. Kui pole vajadust, siis ka ei tegeleta.
Kui koolid läksid e-õppele üle väga kiiresti, siis Tambaumi kinnitusel pandi kinni suurem osa vanemaealistele suunatud tegevusi. Välja varvatud üksikud juhtumid. Näiteks Tallinna keskraamatukogu hakkas telefoni teel ajalehti ette lugema ning lõi seeniorite vestlusklubi, mis toimus Skype’i vahendusel.
Digivahendid aitavad salvestada, olla ühenduses ja korraldada elu. Seega peaksid need just sobima vanemaealistele inimestele. Tiina Tambaum ütleb, et ühiskond ei ole oodanud vanematelt inimestelt digioskusi ning miks peaks üks inimene tahtma õppima, kui temalt seda ei oodata. „Ma sooviks, et pärast eriolukorda sellest õpitakse ja tekiks arusaamine vajadusest.“
Hooldekodud on karantiinidega aegade algusest kokku puutunud ning on harv nähtus, kui neis pole mõni aasta gripikarantiini. Tiina Tambaumi teeb kurvaks, et kriisi ajal ei tegeleta ning ei tegeletud vanemaealistele mõeldud tegevuste ja ringide ümber korraldamisega. See näitab teaduri sõnul, et vanemaid inimesi nähakse kui ühiskonnaliikmeid, kelle ainus ülesanne on elus püsida – me ei oota neilt midagi muud ega tegele nende vajadustega. „Kui sa ei taju, et see on tähtis vajadus, siis sellega ka ei tegeleta.“
Tiina Tambaum usub siiski, et viirus on pannud üksteisest rohkem hoolima ja mõtlema ühiskonna sotsiaalsele tervisele. „Kui eluolu taastub, siis võiks teadlikult need tunded ja emotsioonid jätkuda. Ma kutsun üles ka neid inimesi, kellel pole sugulasi, jätkama telefoniseltsi.“
Tallinna Ülikooli sarja „Ekspert eetris“ zoomiseminar Tiina Tambaumiga toimus keskkonnas Zoom 5. mail. Seminari modereeris BFMi direktor Katrin Saks.
Vaata salvestust Kuula podcasti
Lisainfo ja järgmised zoomiseminarid veebilehel tlu.ee/eksperteetris