TLÜ kalender 2021: Millega tegeleb professor Mart Susi?

Praegu on Mart Susil käsil monograafia kirjutamine digitaalsete inimõiguste mittekoherentsuse teooriast. Seda kontseptsiooni on ta tutvustanud paaris artiklis 2019. ja 2020. aastal ning nüüd on aeg esitada teooria ka raamatus. Lühidalt väidab mittekoherentsuse teooria seda, et digitaalses keskkonnas inimõigused teisenevad võrreldes mitte-digitaalse keskkonnaga. „Me ei tea sageli täpselt, milles see teisenemine seisneb ja milline on ulatus, kuid me võime teooria alusel sellist teisenemist eeldada. Näiteks muutub privaatsusõiguse ulatus - digitaalses keskkonnas on see palju kitsam. Või teine näide. Digitaalses keskkonnas on inimõiguste normid vähem ettenähtavad ning õiguskaitsevahendid vähem selged ja läbipaistvad,“ selgitab Susi. 

Lisaks nimetab ta projektidest ära 2020. aasta novembris alanud COST (Euroopa Teadus- ja Tehnoloogia Koostöö programm) projekti Global Digital Human Rights Network (Globaalne digitaalsete inimõiguste võrgustik), mille juhiks ta valiti. Neil on käsil mitmeid teoreetilisi ja praktikaga seotud uuringuid. Näiteks avaldati eelmise aasta detsembris võrdleva uuringu tulemused sellest, kuidas sotsiaalmeedia on reageerinud Covid-19 kriisile. Uuring näitas, et sotsiaalmeedialt eeldatakse nn faktikontrolli, samuti kasutavad ametiasutused üha enam sotsiaalmeediat enda sõnumite edastamiseks. Susi lisab: „Mis on selle järeldus? Covid-19 kriisi ajal toimus sotsiaalmeedia "täiskasvanuks" saamine kiirendatud korras. Järgnev paralleel on ebamugav, kuid viimase suure sõja ajal toimus palju tehnoloogilisi arenguid, mis tavaoludes oleksid kestnud ilmselt aastakümneid kauem.“

 
Mis inspireerib ja sütitab Mart Susi elus üldiselt? „Teadlasena inspireerivad ja sütitavad mind ennekõike ideed. Diskussioon õpetatud kolleegide ja üliõpilastega. Enamik minu enda teoreetilisi ideid ja mõtteid on sündinud just konverentsidel või seminaridel osalemise ajal, kuulates teiste sõnavõtte või ise valmistudes, sh informaalsete vestluste käigus. Ma pean silmas füüsilises ruumis toimunud üritusi. Samas - kui teatud ideed on olemas, siis praegune "vaikne" aeg soodustab intellektuaalset tegevust, ideede parimal viisil sõnastust ja vormistamist. Seega – kui säde on olemas, siis on vaja hoida lõket põlemas. Eks see on eraelus samuti –alguses säde ja siis leegi põlemas hoidmine,“ vastab ta. 

Mart Susi vaba aeg on seotud perekonnaga. Lisaks ka teatrite, muuseumide ja kontsertide külastused. Neid ühistegevusi on väga palju ning perekonnaga koos veedetud aeg virgutabki vaimu ja keha. Või oleks õigem öelda vastupidi - teadustegevus virgutab vaimu selleks, et veeta aega lähedastega.  

Kuhu teadus liigub? „Teinekord, vaadates avaldatavate teadustööde hulka, mõtlen sellele, kui palju on n-ö lati alt läbijooksmist. Aga te ei küsinud selle kohta. Sarikate kõrgel hoidmine on olnud eesmärgiks teaduses nii kaua, kui saame teadusest kõnelda. Mul on rõõm lugeda seda, kuidas Covid-19 kriisis on teaduspõhine lähenemine nii valitsusele kui ka avalikkusele muutunud kiiresti väga oluliseks. Kui palju me varasemalt kuulsime retoorikat, et need-ja-need otsused saab teha alles pärast teadlaste ärakuulamist? Nüüd on see täiesti tavapärane. Kui eelmise aasta kriis looks ehk midagi püsivat, siis võiks see olla teaduspõhise lähenemise jätkuv mõistmine riigielu tasandil ja ühiskondlikus diskussioonis,“ arvab Susi.

Lisaks peatub ta ka sellel, kuhu teadus ei tohi liikuda: „Loodan, et teadus ei kehtesta enesetsensuuri ning ei teki tabuteemasid. Enesetsensuur on hoidumine teatud teadustulemuste avaldamisest. Tabuteema on hoidumine üldse mingite teemade uurimisest. Ma ei viita siin millelegi hüpoteetilisele ja kaugele. Näiteks, kas e-riigis inimõiguste tagamine võiks mingitel põhjustel saada tabuteemaks? Hetkel see nii ei ole.“

Oma mõtiskluse lõpetab ta seoses õigusteadusega. Enamik sotsiaalteadusi tegeleb olemasoleva uurimise ja kirjeldamisega – küsimus on selles, milline on maailm meie ümber. Klassikaline õigusteadus seevastu tegeleb sellega, milline maailm meie ümber peaks olema. „Ütlen klassikaline, sest praegusel ajal on õigusteadus muutumas üha enam sotsiaalteaduslikuks. Uuritaks näiteks kohtupraktikat, võrdlevat positiivset õigust, erinevate osapoolte normi loovat tegevust. Sellised uuringud on vajalikud, kuid seeläbi väheneb õigusteaduse ideaalne dimensioon,“ arvab professor.