Triin Lauri: teadlasena müüd oma ideid
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi avaliku halduse dotsent Triin Lauri räägib, kuidas tal õnnestus pere kõrvalt teadlase karjäärile algus panna.
Triin Lauri naljatab, et tema teadlaskarjäär sai alguse välistamise meetodil: “Proovisin kõike muud ja siis vaatasin, et lähen teadusesse.” Ta oli töötanud Estonia laeval, teinud EBSis (Estonian Business Schoolis) administratiivtööd ja isegi juhtinud üht tarkvarafirmat, kui teise lapse kasvatamise ajal tekkis soov midagi muud teha. Samal ajal räägiti tema tutvusringkonnas sageli lasteaia- ja koolikohtadest. “Lihtsalt minu tuttavatel hakkasid lapsed kooli minema ja me rääkisime Tallinna niinimetatud eliitkoolide koolikatsetest ja ühel inimesel tekkis idee, et peaks sel teemal projekti tegema,” meenutab Lauri, kuidas teadlasest tuttav igapäevase arutelu uurimistööks pööras. Sama inimene arvas ka, et Lauri peaks astuma doktorantuuri, siis saaks ta projektis osaleda. “Mul oli politoloogia magister tehtud, nii et võisin küll doktorantuuri minna,” rääkis Lauri.
Peale lühikest arupidamist, kus oleks uurimisteemaga kõige mõistlikum tegeleda, jõudis ta 2010. aastal Tallinna Ülikooli. Tema juhendajaks sai Anu Toots, kellest Lauri väga lugu peab. Praegu on Triin Lauri uurimisvaldkond hariduspoliitika teaduslik vaade. See tähendab, et ühiskonnateadlasena uurib ta, mida teeb haridus inimese, tema elukaare ja ühiskonnaga, mida haridus juurde annab ja mida ära võtab ning kui palju on see võimaluste allikas, samas ka, kui palju tekitab probleeme ning kuidas üldse haridust valitseda.
Lauri tunnistab, et akadeemilise karjääri hilisem alustamine on osutanud ka parajaks pähkliks: “Mõned asjad tahaks võib-olla rohkem süvenemist, kui ma olen saanud võimaldada. Mõnda asja olen pidanud tegema rohkem rapsides, kui mulle meeldiks.” Samas leiab ta, et ongi inimene, kellele meeldib adrenaliin ja tähtaegade pinge all toimetamine, aeglasema tempoga ta ehk hakkama ei saakski.
Doktoriõpingutega alustas Lauri vanemapuhkuse ajal, ja kuigi teadvustab, et igaühe jaoks see ei sobi, siis tänu vanavanemate abile ja lapse magamisaegadele, õnnestus uurimistöö lõpuni viia. “Minu kogemuses on tõesti niimoodi olnud, et kui ise olen tegus, mul on mingisugune kodust väline ambitsioon ka, siis see tegelikult aitab mul kõikide teiste ülesannetega paremini hakkama saada. Muidugi on päevi, kus sa ei jaksa seda tundi leida kuskilt. Aga siis tuleb etteheiteid mitte teha, ei lapsele ega endale.”
Kui Laurilt uurida, kuidas tal tempoka teadlaskarjääri ajal on õnnestunud eraelu ja töö tasakaalus hoida ja läbipõlemist vältida, tõdeb ta, et igapäevased kohustused suurt analüüsi ei võimalda: “Kui sul on koer ja lapsed, siis sa isegi liiga palju ei mõtle nendele asjadele. Ma arvan, et mõnes mõttes päästis mind läbipõlemisest see, et mul on olnud vaja tegeleda nende kõikide muude asjadega ka.” Ta tunnistab küll, et kui perelt uurida, kas tal on alati õnnestunud saavutada tasakaal töö, puhkuse ja pere vahel, siis ilmselt vastaksid nad “ei”. “Kindlasti ma teen tööd ka nädalavahetustel, hommikuti ja õhtuti, siis kui pere magab.” Samas usub ta, et pere on tema üle ikka uhke ka, et neil on selline tegus ema.
Oma karjääri üheks oluliseks hetkeks peab Lauri Oxfordi ülikoolis veedetud aastat, kuhu ta sattus tänu hea kolleegi soovitusele. Nimelt märkas kolleeg (“ilmselt Marge Unt,” pakub Lauri), et Oxfordi ülikooli otsitakse lektorit, kelle profiil sarnanes Lauri omaga. Ta kandideeris, võitis konkursi ning läks aastaks Oxfordi ülikooli tööle. Ka pere sai Inglismaal elamise kogemuse.
Teadlaskarjääri keerulisemaks osaks peab Lauri teatavas mõttes müügiks olemist: “Sa kogu aeg ootad kellegi otsust. Kogu aeg müüd oma ideid. See ei ole üldse lihtne.” Ta tõdeb, et ka tippteadlased saavad äraütlevaid vastuseid, kuid endal on neid siiski keeruline vastu võtta, ja loodab, et ajaga muserdavad need ei-d teda järjest vähem.
Hetkel on Lauril käsil järeldoktorantuuri projekt Konstanzi ülikoolis, kuid juba mõtleb ta ka tulevastele projektidele ja loob neile arvutis kaustu. “Arvestades seda, kui suur on tõenäosus võiduks, peab mitu päris paksu kausta olema,” naljatab ta.
Pikemas plaanis unistab Lauri haridusuuringute kompetentsikeskusest, mis toob kokku eri disipliinide hariduse uurijad. Ja olgugi et ta teab, et ühtegi teaduskeskust ei ehita üles ilma rahvusvaheliste partneriteta, loodab Lauri, et kui see teoks saab, siis ikka Tallinna Ülikoolis.
11. veebruaril tähistatakse “Naised ja tüdrukud teaduses” päeva. Sel puhul usutlesime Tallinna Ülikooli teadlasi ja uurisime kuidas nad oma teadlaskarjääri ja uurimisvaldkonnani jõudsid.