Ühiskonnateaduste blogi

ÜTI 2019. aasta parimad õppejõud on Anu Toots, Terry McDonald ja Eve-Liis Roosmaa

Tallinna Ülikoolil jagab iga uue aasta alguses möödunud aasta parimate õppejõudude ja juhendajate tiitleid. Tutvu 2019. aasta Ühiskonnateaduste instituudi parimate õppejõududega.

ÜTI

„Ükskõik, milline on õppejõu pedagoogiline stiil, peab ta kindlasti hoolima üldinimlikest väärtustest nagu ausus ja respekt kolleegide, õppijate, aga ka teistsuguste vaadete ja lähenemiste suhtes. Akadeemiline ja sotsiaalne empaatiavõime muutuvad tänapäeva pingestunud maailmas üha olulisemaks õppejõu iseloomujooneks.“

Prof. Anu Toots

Sotsiaalpoliitika professor Anu Toots

Anu%20toots%202020%20.jpg

Kuidas kirjeldaksite ideaalset õppejõudu?

Kõigi jaoks ühte ideaali ilmselt pole, ühtedele meeldivad lõbusamad ja vähem formaalsed õppejõud, teised tahavad aga loengutest eeskätt uusi teadmisi saada ning neid ei huvita värvikad seigad õppejõu elust. On tudengeid, kes hindavad süsteemseid, selgelt struktureeritud loenguid ja on neid, keda inspireerivad õhku visatud ideed ja vastuseta jäetud küsimused. Aga ükskõik, milline on õppejõu pedagoogiline stiil, peab ta kindlasti hoolima üldinimlikest väärtustest nagu ausus ja respekt kolleegide, õppijate, aga ka teistsuguste vaadete ja lähenemiste suhtes. Akadeemiline ja sotsiaalne empaatiavõime muutuvad tänapäeva pingestunud maailmas üha olulisemaks õppejõu iseloomujooneks.

Kas õppejõud peab oma teaduslikku teadmist ja isiklikku arvamust lahus hoidma?

Minu arust pole see võimalik. Teaduslik teadmine vormib minu isiklikku arvamust. Kodanik Toots ja professor Toots ei saa olla kaks täiesti erineva maailmavaatega inimest. Iseasi on see, kas kõrgem sotsiaalne staatus annab õiguse kasutada näiteks massimeediat oma seisukoha pealesurumiseks? Aga teisalt on teadlastele tihti ette heidetud seda, et ühiskonnale olulistel hetkedel on nad vait olnud. Mul on olnud palju selliseid keerulisi olukordi, kus on väga raske otsustada, kas võtta sõna või mitte.

Kes on Teid õppejõuks saamise teekonnal mõjutanud?

See kõlab võib-olla natuke pateetiliselt, aga fundamentaalsed põhimõtted olen pärinud oma vanematelt. Minu ema oli elupõline kooliõpetaja ning juba lapsena imetlesin, kuidas ta oskas kogu klassi tegevustesse kaasata. Tema jaoks ei olnud halbu ega saamatuid õpilasi. Kui ta klassijuhatajana näidendit tegi, siis ei andnud ta peaosa klassi kõige popimale tüdrukule või poisile, vaid nendele, kes olid vaiksed, halbade hinnetega ja probleemsetest kodudest. Oskus süstida õppijatesse usku oma võimetesse on midagi, mida pean väga tähtsaks ja mida olen püüdnud ka ise järgida. Üliõpilasi juhendades on mul enim rõõmu pakkunud just need juhtumid, kus ebakindlad või madala enesehinnanguga tudengid on lõpuks saanud valmis igati korraliku lõputöö.
Minu isast oleks võinud tõenäoselt saada teadlane, kui ta oleks sündinud teisel ajal ja teises kohas. See, mida õppisin isalt, on armastus kirjatöö, raamatute ja süsteemsuse vastu. Olla haritud ja põhjalik polnud tema jaoks pelgalt tööalane vajadus, vaid loomulik elamise viis. Süsteemselt tikutopsidesse jagatud kruvid, mutrid ja naelad, päevaraamatud, kust sai järgi vaadata, mis kuupäeval mullu murakad valmis said, korralikult sorteeritud kõnede ja esinemiste märkmed – see oli üks osa tema pärandist. Kuigi minu märkmed ja poliitikakroonikad on digitaalsed, ei muuda see põhimõtet. Ma kulutan regulaarselt arvestatava hulga aega selleks, et korrastada oma katalooge, täiendada sündmuste või reformide kronoloogiat, värskendada baas-statistika aegridu. Korrastatud mõistus on minu meelest viljaka teadustöö eeltingimus.

Mida hindate Tallinna Ülikoolis enim?

Tallinna ülikoolis on suhteliselt vähe tunda hierarhiat, võimudistants on väike. Kuigi „uutmoodi akadeemiline“ läheb minu jaoks vahepeal natuke „üle võlli“, on see siiski parem, kui sumbunud ja vanadesse kommetesse klammerdunud õhkkond. Kui oled n.ö. lihtsalt professor, siis pole ka bürokraatiat üleliia palju. Mina saan rahulikult tegeleda oma asjadega. Lõppkokkuvõttes annab see kindlasti õnnelikumad töötajad ja kõrgemad tulemusnäitajad kui otsatu koosolekutel istumine või aruannete täitmine.

Milline on kõige meeldejäävam mälestus Tallinna Ülikoolis 2019. aastal?

Ootamatult sai minu varasem doktorant ja praegune hea kolleeg Triin Lauri võimaluse
kandideerida Oxfordi ülikooli võrdleva sotsiaalpoliitika lektoriks. Kõik käis väga kähku ning paari nädalaga oli selge, et Triin veedab järgmise aasta Oxfordis õppejõuna. Pärast esmast tutvumist sealsete aineprogrammidega muljetas ta, et sisseelamine töösse läheb oodatust lihtsamalt, sest oleme rajanud Tallinna ülikoolis enda ained samale kirjandusele, mida Oxfordki kasutab. Minu jaoks oli see suur tunnustus minu ja minu lähimate kolleegide tööle.


„Minu ema isetus ja pühendumus ongi ideaal, mille poole püüdlen, kuid kahtlen, et jõuan kunagi sellise tasemeni. Sellegipoolest leian, et targem on sihtida kuu poole, sest isegi kui sa sinnani ei jõua, maandud ikka tähtedes.“ 

Lektor Terry McDonald

Rahvusvaheliste suhete lektor Terry McDonald

terry.jpg

Kuidas kirjeldaksite ideaalset õppejõudu?

Ma ei oska kirjeldada ideaalset õppejõudu, kuid hea õppejõud on see, kes ei pea loengus monoloogi, vaid sisukat arutelu. Lisaks pean oluliseks, et tudengitele jagataks õigeaegselt materjale, et nad saaksid valmistada end loenguks ette ja oskaksid siis aruteludes kaasa lüüa. Usun, et oluliste põhitõdede heaks omandamiseks peaksid lisaks suurtele auditooriumitele arutelud toimuma ka väikestes gruppides. 

Kes on Teid õppejõuks saamise teekonnal mõjutanud?

Mul on olnud elus õnne õppida mitmete erakordsete õpetajate käe all. Mu ema töötas 31 aastat Kanadas, Newfoundlandis õpetajana. Ta oli selles suurepärane ning väga austatud. Temalt pärineb ka minu tahe olla õpetaja ning olla õppejõuna kasvõi poolt nii austatud, nagu tema on. Minu ema isetus ja pühendumus ongi ideaal, mille poole püüdlen, kuid kahtlen, et jõuan kunagi sellise tasemeni. Sellegipoolest leian, et targem on sihtida kuu poole, sest isegi kui sa sinnani ei jõua, maandud ikka tähtedes. 
Keskkoolis oli mul kolm mentorõpetajat, kelle õpetamisstiil oli värske, mitte-dogmaatiline ning nemad kolm kujundasid suuresti mind selliseks õppejõuks, nagu ma täna olen. David Hickey, kirjanduse õpetaja, oli spontaanne ja humoorikas ning näitas, et kombineerides huumor kirega, on võimalik ka ükskõiksed õpilased õppima panna. Minu muusikaõpetaja David Hickey õpetas, et iseseisvus ja vastutus toob õpilastes esile loovuse ja enesedistsipliini.
Minu religiooni ja elu õpetaja John Maher tutvustas, et tudengitele võib näidata haavatavust ja kaastunnet, sest õpilase ja õpetaja vaheline suhtlus on sama palju inimestest endist, kui tunnis antavast materjalist. Usaldus on parim alustala, millega toetada õppimisprotsessi.
Palju olen õppinud ka ülikoolides töötades. Esile tooksin Memorial ülikooli doktorid John Scott, David Close, Oswald Croci ja Herb Mackenzie ning tänulik olen ka enda tänastele TLÜ kolleegidele. Eriliselt hindan enda mentorit, juhendajat ja sõpra, doktor Jyrki Kakoneni.

Mida hindate Tallinna Ülikoolis enim?

Tallinna Ülikoolis töötamise teeb nauditavaks meeskond, kellega rahvusvaheliste suhete osakonnas töötan. Matthew Crandall on lõputult kannatlik ja lahke juht. Doktor Mika Aaltolal on põhjatud teadmised selle valdkonna ja stipendiumite kohta, Catlyn Kirna aitab mul pidevalt tulemuslikumaks ja vastutustundlikumaks õppejõuks kasvada. Benjamin Klasche, kes on mu sõber ja kirjutamispartner, aitab mul ka kõige hullemate päevade juures naerma panna. Oleme väike meeskond, kellega koos töötades viime end üheskoos kõrgemale ja vaatamata väiksele inimeste arvule omame suurt mõju. Oleme ennekõike sõbrad, kes juhtumisi ka töötavad koos. Meid toetab imeline tugiteenuseid pakkuv üksus, kes tegeleb väsimatult meie paberimajandusega, jäädes seejuures humoorikaks ja toetavaks. Meie üksuses on vapustavad inimesed, kellega enda tööpäevi veeta. Alustasin siin meeskonnas noorena ning olen enda kolleegidele tänulik, et nad on aidanud mul tasakaalu hoida. Ma olen õnnelik kutt.

Milline on kõige meeldejäävam mälestus Tallinna Ülikoolis 2019. aastal?

Eelmise aasta kõige meeldejäävam sündmus oli minu juhitud rahvusvaheliste suhete talvekool. Talvekool annab meile igal aastal võimaluse tulla kokku ühtse akadeemilise kogukonna, et jagada omavahel tehtud tööd, eduelamusi ja tõstatunud küsimusi. 2019. aastal oli see minu jaoks erakordne, kuna esitlesin enda kolm aastat kestnud projekti tulemusi, mille kallal olin töötanud kolleegidega üle maailma. See andis võimaluse tuua kogu rahvusvaheline meeskond TLÜsse ja jagada saadud tulemusi ja teadmisi ka tudengitega ning osaleda erinevatel paneelidel koos valdkonna ekspertidega. Projekti tulemusena valmis ka raamat, mis on minu jaoks oluline, kuna olen esmakordselt üks raamatu autoritest.


„Teaduslikku teadmist ja isiklikku arvamust tuleb lahus hoida. Õppetöös on aga koht mõlemal, kuna üks osa õpingutest on ka oma argumenteeritud arvamuse kujundamine.“

Lektor, teadur Eve-Liis Roosmaa

Sotsioloogia lektor, teadur Eve-Liis Roosmaa

eve-liis%20roosmaa.jpeg

Kuidas kirjeldaksite ideaalset õppejõudu?

See küsimus viib mind tagasi oma õpingute juurde. Mind innustasid väga erineva õpetamise viisiga õppejõud, kes kõik olid oma valdkonnas tugevad ning üliõpilasena tundsin, kuidas käsitletavad teemad neile endile korda läksid. See huvi kandus üle ka minule, seega ideaalne õppejõud on vast see, kes aitab õppija oma mõtetel tööle hakata.

Kas õppejõud peab oma teaduslikku teadmist ja isiklikku arvamust lahus hoidma?

Jah, teaduslikku teadmist ja isiklikku arvamust tuleb lahus hoida. Õppetöös on aga koht mõlemal, kuna üks osa õpingutest on ka oma argumenteeritud arvamuse kujundamine.

Kes on Teid õppejõuks saamise teekonnal mõjutanud?

Mul on väga vedanud toetavate kolleegidega, kellega koostöös koos olen saanud viia läbi mitmeid ained ja seeläbi palju õppinud. Algaja õppejõuna andsid mulle enesekindlust Triin Roosalu ja Kadri Täht. Samuti olen kolleegidelt õppinud, kuidas tõhusamalt üliõpilasi õppetöösse kaasata, kuidas tähelepanu üleval hoida, millisel viisil tagasisidet pakkuda ja palju muud. Seega soovin nende jagatud kogemuste eest tänada ka Liis Ojamäed, Kristina Lindemanni, Kadri Aavikut, Marion Pajumetsa, Peeter Vihmat, Meril Ümarikku. Õppejõuks saamisel on mind kahtlemata mõjutanud ka mu enda õppejõud ja juhendajad, näiteks Jelena Helemäe ja Ellu Saar suure teadmiste ja kogemuste pagasi, seoste loomise ja pühendumisega.

Mida hindate Tallinna Ülikoolis enim?

Tallinna Ülikoolis hindan enim toetavaid ja innustavaid töökaaslasi ning paindlikku keskkonda. Mul on olnud võimalus end väga erineval moel teostada, sealhulgas ka teadurina kohalikul ja rahvusvahelisel tasandil, mis omakorda võimaldab end õppejõuna arendada. Samuti väärtustan seda, et saan lisaks oma õppekava (sotsioloogia) üliõpilastele töötada ka teiste Ühiskonnateaduste instituudi üliõpilastega ning ELU projektide raames veelgi laiema õppijate ringiga. See annab valdkonnale värskema pilgu ja õhutab mõtlema valdkondadeüleselt.

Milline on kõige meeldejäävam mälestus Tallinna Ülikoolis 2019. aastal?

Aastast 2019 ühte kõige meeldejäävamat mälestust välja ei tooks, küll aga on minu jaoks igal aastal väga eriliseks lõpuaktused, kus kuulan suure huviga lõpetajate esindaja kõnet – mida õpingutega seoses endaga kaasa võetakse ja millisena oma rolli ning panust ühiskonnas nähakse. Meeldejäävad on ka näiteks need vestlused üliõpilastega, mis toimuvad veel pärast loengute lõppu. Just siis ilmneb kõige selgemalt, mis teemad rohkem kõnetasid ja kuidas käsitletut oma elu- või töökogemustega seostatakse.