ÜTI silmapaistev vilistlane Viola Murd "Sotsiaaltöö kogemus on mind tänaseni kandnud"

2020. aastal valis ühiskonnateaduste instituut oma aasta silmapaistvaks vilistlaseks Viola Murdi. Viola on lõpetanud Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi bakalaureuseõppe sotsiaaltöö erialal aastal 2000. Lisaks sotsiaaltööle on Viola lõpetanud hilisemalt ka organisatsioonikäitumise magistriõppes ning paistnud ühiskonnas silma suure panusega Päästeametisse ja laiemalt hädaabi ning kriisireguleerimise valdkonnas mitme olulise suuna edendamisel.

Lõpetasite Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö eriala 2000. aastal. Miks valisite just selle eriala?

Sotsiaaltöö oli toona uudne eriala, kuhu ma esmalt proovisin sisse saada, kui see avati 1991. aastal. Esimesel aastal oli erialale tohutu konkurss ning õppekohta ma toona ei saanud. Kandideerisin mõned aastad hiljem ning osutusin vastuvõetuks.

Mulle on alati huvi pakkunud inimese arengut mõjutavad tegurid – kui palju mõjutab ümbritsev keskkond, teised inimesed ning kui palju sõltub inimesest endast.

Varasemalt olin kooli kõrvalt töötanud psühhiaatriahaiglas kasvatajana. Seal töötades tundsin, et paljudel sealsetel lastel ei ole psühhiaatrilised probleemid, vaid hoopis probleemid toimetuleku ja perekondliku toetusega. Kui avati sotsiaaltöö eriala, tundsin koheselt, et sotsiaaltöö haridus võimaldaks mul neid lapsi palju rohkem aidata.

Ma mäletan, kuidas sõbrad veel imestasid minu valiku üle ning ei saanud aru, miks sellist asja ülikoolis õpetatakse.

Kuidas rakendasite ülikoolis õpitut oma igapäevatöös?

Sotsiaaltööga hakkasin tegelema paralleelselt õppetööga, kui loodi selline huvitav amet nagu kriminaalhooldaja. Sellest ametivalikust sai ühtlasi ka minu lõputöö teema, kus uurisin psühhosotsiaalseid ohutegureid kriminaalhoolduse töös.

Kriminaalhoolduses saime aru, et meil on vaja luua rohkem sotsiaalset sidusust hooldatavatele. Alustasime liikumisega, kuhu kaasasime prokuratuuri praktikante, kes pakkusid tuge kriminaalhooldusalustele. Sealt sain palju kogemusi, kuidas rakendada vabatahtlikkuse süsteemi ning mõistsin selle olulisust probleemidega tegelemisel. Vabatahtlikkuse süsteemi arendades jäin silma Päästeametile, kus nähti samuti vajadust luua süsteemne koostöö vabatahtlikega, seejuures palju suuremalt ja võimsamalt. Sellest sai ka alguse minu karjäär Päästeametis.

Milline on olnud Päästeameti roll teie elus?

Võiks öelda, et Päästeamet on mind elus kõige rohkem kujundanud. Pääste valdkond on selline, et sõrme annad, siis südame võtab. Kui ma alustasin Päästeametis kutseliste ja vabatahtlike päästjate vahelise koostöö loomisega, tundus see pigem ühekordne projekt, mida paari aastaga ellu viia. Nii lihtsalt asjad loomulikult ei läinud.

Päästeameti roll ühiskonnas on minuga alati hästi kokku sobinud – seal saab tegeleda inimeste aitamisega, kuid samas ei ole sealne töö liiga pehme ja aeglane. Kui sul on pidevalt oht, et homme abivajajat ei pruugi enam olla, siis see motiveerib fokusseeritult ja jõulisemalt tegutsema. Pole midagi tähtsamat, kui inimelu ja selle nimel tuleb kõigil osapooltel pingutada. Ilmselt see motiveeris mind sinna nii kauaks jääma.

Mis motiveerib teid tegema oma tööd? 

Töö peab olema põnev ja piisavalt keeruline. Mulle meeldib, kui on sees kerge ärevus eesmärkide teostatavuse ees. Kui sa kindlalt tead, et miski õnnestub, siis see ei pole huvitav.

Milline oli teie karjäär Päästeametis?

Päästeametis ei olnud ma ühelgi ametikohal kauem kui 3-4 aastat, kusjuures paljud neist ametitest olid minu enda loodud. Mulle meeldib, kui saan iseenda jaoks reegleid ja raamistikku luua. Päästeamet oli täpselt selleks sobilik keskkond – sain teha seda, mis oli mulle väljakutsuv ning minu ideed läksid enamasti kaubaks.

Alustasin Päästeametis vabatahtlike ja kutseliste koostöö koordineerijana, aga sellest kasvas välja ennetustöö, mis on tänaseks päevaks üks Päästeameti põhivaldkondi. See oligi ehk suurim muutus pöörata reageeriv asutus ennetavaks asutuseks.

Peale ennetusvaldkonnas oluliste eesmärkide täitmist tundsin, et on aeg muutusteks ning suundusin kommunikatsioonijuhiks. Kommunikatsioonitööd Päästeametis on iseloomustatud tabavalt – mõnes teises asutuses sa võid töötada kolm aastat kommunikatsioonis ja omandad sama palju kogemusi, kui aasta ajaga Päästeametis. Kolme aasta jooksul, mis ma kommunikatsioonis töötasin, sain lahendada erakordselt palju kriise alustades lennukist Ülemiste järvel lõpetades Monica lumetormiga kaasnenud Padaoru kriisiga.

Samal ajal kui töötasin kommunikatsioonis, idanes idee Päästeametis arendusosakonna loomisest. Juba mõnda aega nägin vajadust arendusosakonnale, kes tegeleks 5-10 aasta perspektiivis strateegiliste eesmärkide ning arengusuundade seadmisega. Kui see osakond loodi, siis kutsuti mind seda juhtima. Mul oli veel palju ideid kommunikatsiooni valdkonnas pooleli, kuid lõpuks veendi mind ikkagi ümber. Arendusosakonda juhtides sain mõjutada Päästeameti arengut ning fokusseerida rohkem ühiskonna tegelikele vajadustele.

Kuidas jõudsite oma praeguse ametikohani?

Vähem kui 2 aastat tagasi tekkis konkurss Siseministeeriumi asekantsleri ametikohale ning mitmed tuttavad soovitasid mul sinna kandideerida. Konkursi kestel jõudsin ka ise järelduseni, et just see on see, mida tahaksin teha ja kus mul oleks palju õppida.

Nüüdseks olen juba üle pooleteise aasta töötanud asekantslerina Siseministeeriumis. Minu igapäevatöö hõlmab endiselt tihedat seost Päästeametiga ning laiemalt tegelen ka kogu Eesti asutuste kriisiks valmisoleku tugevdamisega.

Ma ei ole oma karjääri kunagi eriti ette planeerinud, pigem olen tegelenud teemadega, mis mind huvitavad.

Milline on teie roll ministeeriumis ja laiemalt päästepoliitika kujundamisel?

Päästepoliitika asekantsleri roll on luua turvalisust, nii kriisideks valmistumise kui ka õnnetuste ennetamise kaudu. Seejuures on oluline ka koostöö erinevate valdkondadega, mis turvalisust mõjutavad, näiteks sotsiaalkaitse valdkond on tihedalt seotud turvalise elukeskkonnaga igaühe jaoks. Oluline on ka kanaliseerida poliitilised eesmärgid sinna, kus nad kõige rohkem kasu toovad ja teiselt poolt viia poliitikuteni teadmine meie hetkeolukorrast, vajadustest ja valukohtadest, et seada prioriteete ning lahendada probleeme.

Kas sotsiaaltöö haridus tuleb kasuks ka praeguses ametis?

Sotsiaaltöö taust aitab mind ka praeguses ametis palju. Minu töö eeldab mingis mõttes mitme erineva maailma omavahel kokku sõlmimist. Nii nagu sotsiaaltöös on tegemist muutustega indiviidi tasandil, nii on ka minu praegune töö seotud muutuste juhtimisega ühiskonnas. Kuid iga muutus algab inimesest endast.

Päästeameti näitel sotsiaaltööd ja ennetust kokku sidudes sündisid suured muutused. Hea praktiline näide on Päästeameti kodukülastused - täna külastavad päästeametnikud üle 20 000 kodu aastas. See on otseselt võetud sotsiaaltöö praktikast, kus sotsiaaltöötajad käivad kodus, tutvuvad oludega ning sellest lähtuvalt asutakse probleeme lahendama. Me võime ju teha erinevaid kampaaniad ja inimesi koolitada, aga kui me tegelikult ei tea, kas inimesel on võimalus kodu ohutumaks muuta, pole me just eriti palju saavutanud. 

Ma arvan, et sotsiaaltöö kogemus on mind tänaseni kandnud, ehitades sinna peale järgmisi kihte. Minu praegune amet Siseministeeriumis hõlmab samut inimeste aitamist ja muutuste juhtimist, lihtsalt teisest aspektist. Teiste aitamine on peen kunst, mida sotsiaaltöös õpetatakse – sa pead teist aidates säilitama teise poole väärikuse ja näo, et ta suudaks ikkagi ise oma asjade eest vastutada. Kui sa teisi aitad, siis tuleb aidata nii, et see ei toodaks õpitud abitust juurde.

Olete ühiskonnateaduste instituudi 2020.a silmapaistev vilistlane. Kuidas tunnete end tunnustatud vilistlasena?

Ma olen väga üllatunud sellest, kuid see on mulle suur au ja tunnustus!

Ma siiralt tänan Tallinna Ülikooli oma vilistlasi väärtustamast. On uhke tunne olla Tallinna Ülikooli lõpetanu ning olen tänulik ka kõigile õppejõududele, kes on mind elus palju mõjutanud.

Mis on lisaks haridusele veel oluline, mille ülikoolist kaasa võtsite?

Meil oli väga lahe kursus! See power, mis sealt kaasa sai ja need sõbrad – see on läbi elu saatnud ja tõelise jõu kaasa andnud. Oma kursakaaslastega käime ikka regulaarselt läbi ning hoiame sidet, mõned neist on lähedased sõbrad siiamaani.