ÜTI teadusseminar ökosüsteemi ja sotsiaalsete süsteemide suhetest

ÜTI 28. novembri teadusseminari ettekandjaks oli jätkusuutliku arengu dotsent ja vanemteadur LTIst - Mihkel Kangur. Teadlastele omaselt alustasime ökosüsteemide ja sotsiaalsete süsteemide defineerimisest. Rääkisime meie kõigi seosest ökosüsteemidega – näiteks läbi infovoo.

teadusseminar

Keskkonnataju määrab selle, kuidas interpreteerime loodust ja oma tegevust ökosüsteemides. Tutvusime TLÜ Ökoloogia keskuse teaduritega koostöös ettevalmistatud Eesti elanikkonna keskkonnateadlikkuse uuringu (2018) tulemustega. Tuvastasime mitmeid siduspunkte ühiskonnateaduste ja loodusteaduste vahel – näiteks keskkonnateadlikkusel ning keskkonnateadlikul käitumisel on tihedad seosed governance teemadega.

Demograaf Leen Rahnu mõtiskles, teaduskirjandusele viidates, et suurimaks leiutiseks on vajadused – nimelt on vajalik osata leiutada selliseid vajadusi, et nt inimene sooviks säästlikku lahendust. Toodi näiteid, et policy ja governance teemad on üha rohkem jõudmas suurte, keskkonnateadlikkusega seotud organisatsioonide (nt FAO) tegevustesse ja ka veebilehtedele. See näitab ka selgele vajadusele, et loodusteadlaste ning ühiskonnateadlaste koostöö on üha vajalikum ning olulisem. Auditooriumist tõstatus vaesuse ja keskkonnaprobleemide omavahelise seose teema – et mis mida põhjustab. Mihkel Kangur jagas oma seisukohta: „Vaesus minu jaoks sõltub taustsüsteemist ja tugineb ebavõrdsuse momendil. Selle ebavõrdsuse põhjustajad on samad, mis keskkonnaprobleemidel. Vaesus on ka üks keskkonnaprobleemide tekitaja – vaestel inimestel on suhete rägastikus raskem orienteeruda, nad võivad olla madalama haridusega, nad on oma ostukäitumises spontsaansemad ning ebaratsionaalsemad. Madala sissetulekuga inimesed ei saa osta 30 aastat vastupidavaid saapaid. Nad ostavad igal aastal nö „paberist saapaid“. Arutlejad nõustusid, et haridus on püsivat väärtust tekitav ja määrab olulisel määral inimeste käitumist.

Koosviibimine võeti ÜTI teaduskolleegiumi juhi professor Peeter Selja ja ettekandja dotsent Mihkel Kanguri poolt kokku järgnevalt: kliimamuutus ei ole iseenesest nurjatu probleem, kuigi see meile inimestena see nii tundub. Inimkond ei sure välja, kuid senise heaolutaseme hoidmine muutub järjest kulukamaks ja keerulisemaks. Meie heaolu määravad tegurid vajavad ümberdefineerimist. Siiani on heaolu defineeritud suuresti läbi majandusliku kasvu. Kuid kumb suurendab heaolu enam – kas lisanduv pensionilisa või paremad suhted, võimalus panustada kultuuri ja osaleda kogukonnategevustes? Heaolu ümberdefineerimiseks vajame sotsiaal-, loodus-, humanitaar- ja teisi teadlasi. Selleks, et mõista, et kuidas saame olla õnnelikumad, ostmata uut relakat, iPod’i või muud vidinat.