Doktoritöö: sotsiaalsed häkatonid pakuvad lahendusi äärealade mahajäämusele
Rahvastiku vähenemine, vananemine ning majanduse ja teenuste koondumine keskustesse on seadnud ääremaad kasvava surve alla kuidas olla osa arengust kui võimalused selleks järjest kahanevad. Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorandi Kadri Kangro doktoritöö toob esile, et maapiirkondades on oma tugevused, mida on võimalik rakendada sotsiaalse häkatoni ehk koosloome platvormi kaudu.
Sotsiaalne innovatsioon ehk ühiskondlik uuendus tähendab värskeid ideid ja uusi lähenemisviise, mis aitavad tegeleda probleemidega nagu näiteks ebavõrdus, vaesus, üksildus, keskkonnakriisid jms. Eesmärk on luua püsiv ja tähenduslik muutus, mis arvestab konkreetse olukorra eripäradega. Näiteks oli 19. sajandil Saksamaalt alguse saanud lasteaed sotsiaalne innovatsioon tolles ajas aidates kaasa naiste võrdsema positsiooni kujunemisele ühiskonnas, kuid täneseks pole see enam uuendus, vaid süsteemi osa. Sotsiaalne innovatsioon keskendub tehnoloogia asemel osapoolte vahelistele suhetele ja koostööle, ühendades kogukonna, era- ja avaliku sektori ressursid ning aeg-ruumi eripärad. Maapiirkondades, kus tavapärased arengumudelid on piiratud, loob see elujõulisi alternatiiv.
Häkatonid said sajandivahetusel alguse tehnoloogiasektoris kui 48-tunnised intensiivsed tarkvara arendusüritused, kus otsiti uusi lahendusi kodeerimisprobleemidele. Möödunud kümnendil levis see kiirelt ka Eesti startup maastikul ning kasutusampluaa laienes edasi avalikku sektorisse. Kuigi häkaton on tõestanud võimet kiirendada innovatsioonide teket, on ilmnenud, et üks-ühele erasektorist ülevõetuna ei pruugi see anda oodatud tulemusi keerukamate ühiskondlike probleemide lahendamisel. Käesolev uurimus näitab, et kui häkatoni formaati kohandada, säilitades selle iseloomulikud komponendid, nagu näiteks suure hulga inimeste kokkutoomine intensiivseks nädalalõpuks, võistlusmoment, kasutajakeskne lähenemine ning mitteformaalne ja vaba atmosfäär, kuid nihutades fookuse koosloomele ja mitmekesise osaluse toetamisele, võib häkaton muutuda tõhusaks tööriistaks ka avalikus sektoris ja kogukondades. Häkaton võib olla üllatavalt tõhus vahend innovaatiliste lahenduste teadlikuks käivitamiseks ka maapiirkondade elukorralduses.
Oma teadustöös disainis Kadri Kangro aastatel 2018–2020 nelja korraldustsükliga häkatonide formaadi sobivaks koosloome platvormiks Võrumaa näitel, rõhutades häkatonide sotsiaalset aspekti. 2018. aastast tänaseni nii Võrumaal, kui ka nüüdseks mujal Eestis ja teistes riikides korraldatavad sotsiaalsed häkatonid ehk loometalgud on tõestanud, et selline lähenemine loob eeldused kohaliku arengu jätkusuutlikeks lahendusteks. Kui tavapärane häkaton keskendub kiirelt valmivatele näidislahendustele, siis sotsiaalne häkaton seab esikohale usalduse ja partnerluse loomise ning võimaluse osalejatel koos probleemi paremini tundma õppida ning lahendusidee jaoks oma teadmisi ja ressursse siduda. See omakorda tugevdab kogukondlikke suhteid ja toetab koostööpõhist valitsemist.
Näiteks 2018. aastal esimestelt loometalgutelt käivitus „Mahe & Muhe“ algatus, kus mahetoidu entusiastid nii kogukonnaliikmete kui ettevõtjatena unistasid muuta Võru maakonna mahetoidu piirkonnaks. Loometalgute abil leidsid idee algatajad endale partnerid ja kujundati välja praktiline muutuste teekond. Nad alustasid koolide kokkade teadlikkuse kasvatamisest ja menüüdest, et suurendada seeläbi kohaliku mahetoidu nõudlust. Fookuse nihutamine suurest visioonist probleemi detailide avastamiseni aitas meeskonnal jõuda konkreetsete lahendusteni ja loodi koolikokkade koolitus- ja mentorlusprogramm ning sealt omakorda kasvas välja maakondlik poliitiline kokkulepe mahetoidu kasutamiseks koolides. Algatusgrupp läks idee levitamisega edasi ja selle tulemusel kehtestati 2022. aastal juba riiklikul tasandil koolide mahetoidu toetussüsteem. See illustreerib, et sotsiaalne häkaton võib koosloome kaudu käivitada süsteemseid kestvaid muutuseid.
Loometalgute kogemus näitab, et kogukondades on ühiskondlike uuenduste potentsiaal ning koosloomeline lähenemine aitab kohalikke probleeme lahendada. Ääremaa piirkonnad seisavad silmitsi järjest keerukamate väljakutsetega, mida üksnes avaliku sektori vahenditega lahendada ei saa. Kuigi sotsiaalse innovatsiooni teoreetilisi raamistikke on palju, on nende rakendamine valitsemise praktikasse endiselt piiratud. Doktoritöö raames läbi viidud uurimus aitab mõista, kuidas sotsiaalne innovatsioon maapiirkondades tegelikult toimib ja kuidas selleks vajalikke tingimusi luua. Tihedad sotsiaalsed sidemed, paigatunnetus ja kultuuriline pärand võivad osutuda ääremaal arengut toetavateks tugevusteks, kui neid teadlikult suunata ja rakendada piirkonna arengu mootorina. See nõuab aga institutsionaalset tuge, et koosloome ei jääks ühekordseks katsetuseks. Eestis on need eeldused veel nõrgalt arenenud. Et loometalgute mõju ei piirduks vaid üritusega, on vaja toetavat innovatsioonikeskkonda ja paindlikke valitsemisstruktuure, mis aitavad algatustel juurduda.
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Kadri Kangro kaitseb doktoritööd „Sotsiaalsete häkatonide kui kohaliku tasandi väljakutsete koosloomeliste innovaatiliste lahenduste areenide analüüs“ 11. märtsil. Doktoritöö juhendaja on Tallinna Ülikooli dotsent Katri-Liis Lepik, oponendid on Vaasa Ülikooli professor Harri Jalonen ja Tartu Ülikooli kaasprofessor Marko Uibu.