Laste kogemused osalusest lastekaitsesüsteemis – "Lapselt peab küsima, mida tema arvab ja kindlasti peab lapsega rääkima"
Rahvusvahelised uuringud (1,2,3) viitavad, et kuigi lapse osalus hindamisprotsessis on võtmetähtsusega, on praktikas laste osalus ja hääl puudulikud. Laste hoolekande üks põhimõte on, et parim võimalus lapse aitamiseks on tema kaasamine (4). Seetõttu eeldab terviklik lapse abivajaduse hindamine ning otsuste tegemine lapse osalust. Siinkohal ei ole tegemist ainult võimalusega lapse vajadusi paremini mõista, vaid tegemist on lapse õigusega – õigus väljendada oma vaateid kõikides teda puudutavates küsimustes (5). Laste kogemusi osalusest hindamisprotsessis on Eestis vähe uuritud, mistõttu TLÜ ÜTI sotsiaalkaitse suunas uuriti käesoleva aasta (2019) suvi-sügis laste kogemusi osalusest lastekaitsehindamisprotsessist. Uuringus osales seitseteist 9-17 aastast last, sh kaheksa poissi ja üheksa tüdrukut.
Uuringu tulemused ei erine rahvusvahelistest uuringutest – laste osalus on pigem formaalne kui sisuline, sh arvamuse küsimine olulistel lapse elu puudutavatel teemadel. Samas olid lapsed üldjuhul valmis osalema ning leidsid, et laste arvamuse küsimine, vajaduste välja selgitamine on hindamisprotsessis olulise tähtsusega. Lapsed jagasid mitmeid soovitusi, kuidas lastega paremini suhelda ja neid kaasata. Peamiselt arutlesid lapsed siinkohal selle üle, et kõige tähtsam on lapse vastu siiras huvi üles näitamine, lapse tundma õppimine, lapsega rääkimine, tema kuulamine, arvamuse küsimine ja mitte ainult raskustele ning probleemidele keskendumine, vaid uurida ja näha ka lapse tugevusi, ressursse. Üks laps soovis intervjuu lõpus veelkord rõhutada, et lapsega rääkimine annab lapsele võimaluse tema osaluseks, ilma see võimalik ei ole:
Mõned arvavad, et lapsed kõik valetavad. Aga tuleks küsida lapselt või lastelt, mida tuleks teha. Sa peaksid ikkagi nendega rääkima ja temalt küsima /…/
Teine laps selgitas lapse arvamuse küsimist sellega, et ilma küsimata ei saa teada, mida laps mõtleb ja kuidas tehtavad otsused teda mõjutama hakkavad:
Kui ta [lastekaitsetöötaja] ei tea lapsest midagi, mida laps mõtleb sellest olukorrast, siis ta ei tea kas tema otsus parandab asju või teeb lapsele haiget /…/
Uuringu käigus selgus, et suurem osa lastel on lastekaitsetöötaja vahetunud korduvalt, mõnel lapsel kolm-neli korda. See tekitas lastes negatiivseid emotsioone, kuna see ei võimalda usaldussuhte tekkimist, mis on hea koostöö ja osaluse eelduseks. Uuring on läbi viidud hasartmängumaksu laekumisest toetatud projekti "Lapse ja pere kaasamine lapse abivajaduse hindamisse lastekaitsetöös: kliendi perspektiivi uurimus" raames. Uuringu
tulemusi saab peagi lugeda Laste ja perede uurimisrühma lehelt.
Uurimisrühma juht, Karmen Toros
1 Mateos, A., Vaquero, E., Balsells, M.A., & Ponce, C. (2017). ‘They didn’t tell me anything; they just sent me home’:
Children’s participation in the return home. Child & Family Social Work, 22, 871–880.
2 Caldwell, J., McConvey, V., & Collins, M. (2019). Voice of the child – raising the volume of the voices of children and young
people in care. Child Care in Practice, 25(1), 1–5.
3 Connolly, M., & Masson, J. (2014). Private and public voices: Does family group conferencing privilege the voice of
children and families in child welfare? Journal of Social Welfare and Family Law, 36(4), 403–414.
4 Davidson-Arad, B., & Kaznelson, H. (2010). Comparison of parents’ and social workers’ assessments of the quality of life
of children at risk. Children and Youth Services Review, 32, 711–719.
5 ÜRO lapse õiguste konventsiooni (1991) artikkel 12.