Liili Abuladze: "Sotsiaalteaduste taustaga inimesena olen alati siiralt ühiskonnaarengute vastu huvi tundnud."

 

Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?

Sisulisteks põhjusteks olid üha selgemini välja joonistunud ühiskondlikud väljakutsed rahvastikuvananemisega seotult ning võimalus selle teemaga süvitsi minna. Kõlab ehk suurejooneliselt, aga sotsiaalteaduste taustaga inimesena olen alati siiralt ühiskonnaarengute vastu huvi tundnud. Lisaks olid mul juhendajate näol innustavad eeskujud, kes olid muuhulgas vananemise, tervise, peresuhete, hoole ja sotsiaalsete võrgustike uurimisega varem tegelenud – soovisin neilt õppida ja oma töö kaudu nende ideid edasi arendada.

Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?

Doktoritöö alustamise ajal olid rahvastikuvananemisega seotud küsimused Eestis suhteliselt vähe teadvustatud ning käsitletud. Lisaks oli veel umbes kümme aastat tagasi hooldusvaldkond pikaajaliselt alarahastatud olnud ning vastavad teenused ala-arendatud, ehkki see valdkond vajab vananevas ühiskonnas üha enam tähelepanu ja investeeringuid. Mu eesmärk oli aru saada, kuidas nn. informaalne hooldus ehk hooldus kodus, peres või üldisemalt lähedaste inimeste vahel jaotub. Eestis on Euroopa riikidega võrreldes keskmisest suurem osakaal tegevuspiirangutega inimesi, mis võib eluea pikenemisega tulevikus tähendada kasvavat hoole nõudlust. Kuna hooldus- ja hooletöö on tavapäraselt sooliselt eristatud, eriti Eestis, siis tekkis lisafookus seoste sooliste eripärade kohta. Hooletööd ei võimalda tavapärased rahvastikunäitajad nagu leibkonnakoostis või ametlik perekonnaseis hinnata, seetõttu otsustasin keskenduda sotsiaalsetele võrgustikele. Oma töös mõistan neid võrgustikke inimestena, kellega arutatakse olulistel teemadel ning keda võib seetõttu käsitleda ka emotsionaalse hooletöö andjate-saajatena. Emotsionaalse hoole või ka tundetöö terminid on Eesti avalikku teadvusse jõudnud suhteliselt hiljuti ning ma loodan, et mu
doktoritöö pakub ka nende küsimuste lahkamisel aktuaalset sisendit.

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Väga üldises plaanis aitas mind pikaajalise perspektiivi peale mõtlemine. See on üks teadusmaailma võlusid – teadustööga tegelemine võimaldab valmistada paremat homset, olles seejuures asjakohane selles homses. Mõttekaaslastega arutlemine ja mõttekaaslaste leidmine kasvõi kirjapildis on oluline – doktoritööd tehes on alati oht üksi jääda, eriti kui teha seda nišivaldkonnas, kus kaasdoktorante on vähe. Kui siis domineeribki parajasti vastavas valdkonna üks (teadus)mõte või narratiiv, on hea meeles pidada, et teadusmaailm on põhjatult mitmekesine. Vast olulisim nipp on end tööst regulaarselt välja lülitada ja teha midagi täiesti teistsugust – näiteks midagi loovat ja midagi kätega.

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?

Tark eluviis tähendab avatud ja loomingulise meele kultiveerimist ning teadlikku suhestumist ümbritsevasse. Enesearengu mõttes on oluline keskenduda iseendast täielikuma arusaamise tekitamisele ning isiklike vajaduste adresseerimisele. Samas ei eksisteeri keegi vaakumis – me oleme üksteisest mõjutatud. Enda vajadustest arusaamine, nende eest seismine, vastavate oskuste õppimine ning üksteise vajaduste kuulamine ja arvestamine on kooseksisteerimise üks olulisi tugisambaid. Arusaamine, et sõltume üksteisest ning sellisele seosele enda avamine võib olla vabastav, aga ainult juhul kui meid võtab vastu turvaline keskkond, kus on koht ka inimese autonoomial. Seega hõlmab tark eluviis sellise turvalise keskkonna arendamisse panustamist.

Mida hindad oma juhendaja/juhendajate juures kõige rohkem?

Hindan kõigi kolme juhendaja – Luule Sakkeuse, Pearl Dykstra ja Martin Klesmenti – ekspertiisi, leidlikkust ja põhjalikkust. Pearl Dykstra tööd ja tegemised olid innustavad juba enne doktorantuuri astumist – eriti tema lähenemised ja tõlgendused elukaare, leibkonnakoostise, peresuhete ja sotsiaalsete võrgustike teemadel. Tema tööd ja seisukohad aitavad vaidlustada tavanarratiive näiteks vananemise, üksinduse ja üksilduse ning abivajaduse kohta. Pearli täpne pilk aitas mul ka oma argumentide sõnastust selgemaks ja otsekohesemaks vormida. Martin Klesmentit hindan teistmoodi täpsuse pärast – eelkõige metodoloogiliste küsimuste lahendamisel ning valikute tegemisel, aga ka näiteks Eesti ajaloolise tausta kirjapanekul. Luule Sakkeus liitus juhendajana küll hiljem kui teised, aga tema teadmus ja läbinägelikud tõlgendusviisid sotsiaalsete võrgustike, rahvastikuprotsesside, sh vananemise, andmekvaliteedi, aga ka näiteks tegevuspiirangutega ning puudega rahvastiku kohta Eestis on mu tööd paljuski suunanud ja eeskujuks olnud algusest peale. Hindan kõrgelt tema avatust oma teadmust jagada ning võimalust küsimusi küsida.