BFMi silmapaistev vilistlane Tiina Ollesk
Tiina Ollesk on märkimisväärne isiksus Eesti kaasaegse tantsukunsti ja -hariduse arenguloos, kes on 30 aasta jooksul tehtud tulemusliku tööga nii tantsija-, koreograafi-, tantsuõpetaja kui ka tantsuelu organiseerijana jätnud rikka, ainulaadse ja loominguliselt ereda jälje Eesti tantsukultuuri.
Tantsija elukutse valik tehakse tavaliselt väga varakult, sest tantsija kehalise arengu kujundamine toimub kõige intensiivsemalt lapseeas. Vahel suunavad või vastupidi viivad valikult eemale vanemate ootused ja otsused. Tundub, et läbi löövad siiski need, kes valiku on teadlikult ise teinud. Mina oma valikut tehes olin 12-aastane ja tagantjärele vaadates mulle tundub, et elu ise valis mind. Oma tantsija-diplomi sain ma Leningradi Music-Hallis ja arvatavasti oleksin jäänud sinna teatrisse, kuid Eesti riigi taasiseseisvumine tõi siia uued võimalused.
Mulle tundub, et ülikooli missioon on olnud olla see platvorm, kus kohtuvad, jagavad ja mõistavad teineteist erinevad vaatenurgad nagu võrdsed koostööpartnerid.
Tallinna Ülikooli kutsuti mind kõigepealt õpetama. Seejärel, 2003. aastal võttis Kunstide Instituudi (tänaseks on Kunstide instituut, Kommunikatsiooni instituut ja Balti Filmi- ja Meediakool ühinenud suureks BFMiks) koreograafia õppekava vastu ühe grupi pikaajalise staažiga balletitantsijaid, kellele võimaldati õppida neile kujundatud õppekaval. Enamus meie grupist olid Estonia ja Vanemuise Teatri balletitantsijad, kes balletitantsija karjääri lõppedes soovisid jätkata selles valdkonnas ja avada uusi väljundeid. Leidsin enda kõrval fantastilised isiksused, keda varem olin imetlenud artistidena laval – nagu Tatjana Volmer, Tatjana Järvi, Irina Pähn, Maria Seletskaja, Katre Unt, Piret Viikholm. Kohtumine nende inimestega andis ülikooli tudengiajale tummise kultuuritausta ja võimaluse kaasaegse tantsu vabakutselisena olla rohkem seotud Eesti tantsumaastikuga. See kooslus oli nagu tantsukunsti sulatusahi – meie grupis ei olnud balletitantsijate ja kaasaegse tantsumaailma vahel kuristikku. Mulle tundub, et ülikooli missioon on olnud olla see platvorm, kus kohtuvad, jagavad ja mõistavad teineteist erinevad vaatenurgad nagu võrdsed koostööpartnerid. Isegi sellel ajal kui olud olid väga piiratud, kui tunnid toimusid Laia tänava koridorides ja väikeses tuba-klassiruumis – need samad Eesti balleti esitantsijad, kes õhtul suurel laval särasid, leppisid nii kasinate tingimustega. Nüüd on meil Eestis palju uusi maju, kuid Eesti teatrite truppides pole enam Eesti juurtega tantsijate ja koreograafide põlvkonda. See on asi, mis mind kurvastab.
Mulle endale jätsid sügava mulje olenemata aine sisust elu ja kultuuri olemust mõtestavad õppejõud. Kuna meie kursus olid teatris laval esinevad inimesed, siis me teadsime, mida tähendab panustamine ja enese avamine teiste ees. Me vist vahel vaatasime õppejõududele liiga suurte silmadega vastu ja sekkusime ootamatute küsimustega, sest nii mõnigi kord mõni õppejõud tunnistas, et oleme ta ära väsitanud. Kuid just dialoogide võimalus akadeemilises vormis andis erialastele valikutele uue tähenduse. Tähtis on teada, vallata ja olla pühendunud oma erialases tegevus. Üha enam on tänutunne nende ees, kes aitasid avada laiemat taustsüsteemi ja konteksti, sest selle teadvustamiseks on vaja keskkonda, kus me saame kohtuda, arutleda ja otsida vastuseid erinevatele mõttevooludele. Minu elus kogetu ja läbielatu tekitab suurt tänutunnet kolleegide vastu nii ülikoolis kui ka kultuuriruumis laiemalt. Eraldi sügav kummardus on aga nendele tantsijatele, läbi kelle on loomingut üldse võimalik olnud kõnetavaks teha - need, kes on olnud nõus minuga koos sellel teel olema.
Foto: hetk 26.08 etendunud lavastusest "Habras ilu", tantsijad Helen Reitsnik, Olga Privis, Simo Kruusement, Renee Nõmmik (foto Ksenija Kurss). Tiina lavastuses "Mina olin siin" (foto Julia Zitluhina)
